Kui elu tundub liiga ilus, siis investeeri kinnisvarasse

Hoiatus: järgneb kinnisvarasse investeerimise räige mahategemine. Nõrganärvilistel ning maakleritel ja muudel kinnisvara valdkonnas tegutsevatel inimestel edasi lugemine omal vastutusel!

Kuna isikliku elukoha omamine on eestlastele püha, siis jätame täna vahele küsimuse, kas on mõtekas soetada endale elamiseks kinnisvara ja plekkida 30 aastat laenu või elada üürikorteris ja ülejäänud raha investeerida väärtpaberitesse. Vastus sellele küsimusele võib põhjustada mässu ja vihakõnesid Vabaduse Väljakul. Selle asemel arutame, kas oma raskelt välja teenitud lisakopikad on mõtekas investeerida kinnisvarasse ning selle pealt üüriraha teenida. Nagu artikli pealkirjast aimata võisid, jääb kinnisvara ülistamine täna ära. Selle asemel järgnevad põhjused, miks kinnisvara on kurjast:

Said vanaemalt päranduseks kenakese korteri Mustamäel. Kuna sul on endal mõnus elukoht Meriväljal juba olemas, siis jääb üle ainult kaks varianti. Sa kas müüd korteri maha või võtad üürilise. Kui müüd maha, siis võid investeerida saadud raha väärtpaberitesse või ostad hoopis kõigile pereliikmetele ühte värvi uued mersud. Oletame, et lähed seda teed, nagu kõik su sõbrad ja tuttavad soovitavad, ning võtad ilma pikemalt järele mõtlemata üürilise. Mis ikka juhtuda saab? Niisiis otsustasid sa mängida vene ruletti. Kuulide asemel on sul püstolis puuküürnik, peoloom, alati-üüriga-hilja-tüüp, mitte-kunagi-rahulolev-üürnik ja vastutustundlik inimene. Kui elu tundub liiga ilus ja turvaline, siis võib ka vene rulett tunduda uus ja huvitav viis aja veetmiseks. Peale üürniku ja tema naabrite poolseid õiseid telefonikõnesid, et meil on korgid läbi, kuna nad ei pidanud kontserdikõlarite testimisele vastu, mõtled ehk ringi - äkki oleks siiski olnud mõnusam vaadata, kuidas korteri eest saadud €100 000 pangakontol madalaid intresse kogub.

Punakat värvi ajalehes kirjutas üks tark ekspert, et praegu on eriti hea aeg investeerimiseks, kuna hinnad kasvavad meeletu kiirusega ja kahekordistad aastaga oma investeeringu. Tormad selle peale kohe kinnisvaraportaale vaatama, kuna raskelt teenitud lisaraha põletab püksitaskus auku. Sul ei tulegi pähe, et seda ja teisi viimasel ajal eriti palju ilmunud sarnaseid artikleid loevad tuhanded inimesed, kes on tulnud sama mõtte peale ja kunstlikult ajavad ise hindu üles. Seda mängu kutsume toolide mänguks - ehk niikaua kui muusika käib, on kõik õnnelikud, kuni meloodia vaikides tormavad kõik osalised paari tooli poole (kinnisvara müüma) ja kes ei jõua, see on kaotaja. Ainuke vahe on selles, et kui laste mängus ei jätku toole ühele inimesele, siis kinnisvara mängus ei jätku toole enamusele. Paari kuu pärast vaatad, kuidas su laenuga ostetud investeerimiskorteri väärtus haihtub imetlusväärsel kiirusel. Kui su elu on liiga hea ja raha tundub koormavat, siis investeeri kinnisvarasse (loe, kuidas vaeseks saada).

Hindad oma investeeringuks ostetud korterit väga ja kavatsed seda välja üürida ka vastava hinna eest. Millegipärast aga ükski kalake õnge otsa ei hakka. Samal ajal aga oled jõudnud juba üsna mõnusa summa hakkama panna turvafirma, kindlustuse, kommunaaltasude ja nipet-näpet remondi peale. Mis veelgi hullem, su investeeringuks võis olla hoopis eramaja koos kenakese aiaga ning seetõttu on su teiseks ametikohaks kulude kokkuhoidmise eesmärgil aednik-muruniitja. Seega kaotad rahale lisaks veel oma aega ja energiat, kui su lemmikspordialaks ei ole just eestlaste uus rahvussport muruniitmine. Kui kunagi oli Eestis nõnda palju tegutsevaid kirikuid, et igal pool üle maa oli kuulda kirikukellade helinat, siis nüüd on see asendunud muruniidukite suminaga. Jumal hoidku kui muru on üle 5cm pikk - kindlasti satun põrgusse, on tänapäeva eramaja omaniku suurim hirm. Seega, kui su investeeringuks ostetud kinnisvaral on muru pikemat aega niitmata, oota naabrite poolset hukkamõistu ja ristilöömist (loe, mida peale hakata tülikate naabritega). Kui sul on liiga palju vaba aega ja raha sügeleb taskus, siis investeeri kinnisvarasse.

Peale kinnisvara ja uue 65 tollise teleka ostu ei jätku sul raha oma investeeringule kindlustuse ostmiseks. Teretulemast unetud ööd! Kas üürnik ikka keeras gaasi kinni? Ega ta vannivett jooksma ei jäta? Loodame, et see suur viltune tamm peale tänaõist tormi püsti jäi. Äkki see satanisti usku üürnik unustas oma altaril küünlad ära puhuda? Kas see alkoholihaisudega tuikuv elektrik, kes peaga elektrikilpi ründas kui teadvuse kaotas, tegi ikka korralikku tööd? Magad liiga hästi öösiti? Investeeri kinnisvarasse.

Mis siis lisarahaga peale hakata? Kõik oleneb sinu riskitaluvusest ja teadmistest. Kui juba paari euro kaotus tundub valusana, siis lihtsalt säästa ja pane tähtajalisse hoiusesse. Kui soovid midagi närvekõditavamat, siis võib investeerida väärtpaberitesse. Jah, sellisel juhul on vajalik külma närvi olemasolu, kuna kõikumised on suuremad kui kinnisvara puhul. See-eest aga võid vajadusel väärtpaberitest sekunditega lahti saada võrreldes kinnisvara tigu-müügiga. Lisaks sellele pole vaja näidata ja moosida potentsiaalseid ostjaid ja üürnikke. Mis on mugavam, kas avada oma läpakas ja visata oma varandusele minutiga pilk peale ja vajadusel sekunditega portfelli kohandada või sõita teise linna otsa üürnike, naabrite ja muude asjasse puutuvatega jagelema?

Maailmalõpu fännidel on aga ehk rohkem põhjust kinnisvarasse investeerida, kuna võib-olla nullitakse kõik panga- ja väärtpaberikontod peale võimsat magnettormi. Võib-olla tuleb võimule diktaator, kes konfiskeerib kõik pankades asuvad varad ja jätab kinnisvara puutumata. Äkki tuleb super-ekstra-majandussurutis ning kõik pangad ja valitsused lähevad pankrotti ning siis naerab viimasena juba see, kellel tagataskus paar korterit. Pealegi on võimalik muuta oma investeeringuks ostetud eramaja muru vajadusel kartulipõlluks, et oleks mida süüa. Siis pean hakkama oma sõnu sööma, et nälga ei jääks. Muudel juhtudel aga teenib pikaajaliselt väärtpaberitega palju rohkem kui kinnisvaraga ja tüli on vähem (loe ka, milline on laiskvorsti meetod parema elu poole).

Kavala laiskvorsti tee parema elu poole

Kes meist ei tahaks elada paremini? Kes meist ei tahaks olla tervem, rikkam, õnnelikum, noorema välimusega jne. Need soovid on meisse nii sisse integreeritud kui vähegi võimalik ja see pole halb, kuna tänu nendele soovidele on meie ühiskond, tehnoloogia, meditsiin nii kaugele arenenud nagu ta on. Ilma nende soovideta jookseksime siiamaani paljalt lagendikel lõvide eest minema ja oleksime 30 aastased vanaisad, -emad. Seega on ambitsioonid head kuid seda muidugi juhul kui nad on mõõdukad ja ei hakka elule ega tervisele.

Milline on aga kõige lihtsam viis parandada oma elukvaliteeti? Kuidas saavutada kõige kergemal ja kavalamal viisil parem elu? Praegu oleme oma (lääne) ühiskonnaga jõudnud nii kaugele, et oma elu uuele tasemele viimiseks on vaja ainult oodata ja mitte lollusi teha. Kuidas on see võimalik? Peame ju sihtima tähdedesse ja rabama nagu segased, et midagi saavutada. Jah! Ka sedasi saab kuid me räägime siin lihtsamatest viisidest ja just nimelt kõige kergemast viisist oma heaolu parandada. Mis saab olla lihtsam mitte millegi tegemisest. Kohe seletan, milles asi.

Oletame, et töötad keskmises Eesti ettevõttes, saad keskmist palka, elad keskmises ridaelamus keskmisel porgandipõllul ja sul on keskmine Eesti nimi Martin (vahepeal tundus, et iga teise Eesti mehepoja nimi on Martin ja eristamiseks pidid käiku minema perekonnanimed). Unistad nagu ikka suuremast telekast, mugavamast ning kergemast elust ja paremast tervisest. Kuna oled kaval nagu rebane ja sa ei viitsi nende soovide realiseerimiseks teist töökohta esimesele lisaks hankida (see ju segaks su õhtust teleriaega), siis otsustad lihtsalt oodata ja vaadata, mis elu ette toob. Äkki toob elu ise paremad hüved maagiliselt kätte! Ja suure tõenäosusega toobki! 

Kuna oled kaval elu jälgija ja professionaalne laiskvorst juba lapsepõlvest saati, siis taipasid juba varakult, et enamuse ajast ei peagi eriti lille liigutama, et saada seda mida soovid. Vaja on ainult mõnikord natuke elupaati tagasi jõe keskele paari aerutõmbega suunata. Lisaks sellele tead sa oma elukogemusest, et kannatlikkus, kui see on läbimõeldud, on üks väärtuslikemaid omadusi. Seega on kõige tähtsam lihtsalt järgida tervislikku eluviisi, teenida äraelamiseks piisavalt raha ja vältida lolluseid, et elada niikaua, et tuleviku poolt automaatselt kätte toodavaid hüvesid nautida. Kuna sa teed kõike seda ilmselt niikuinii, siis muud midagi eriti vaja teha polegi.

Visates kiire pilgu ajalukku näeme, et praktiliselt kogu aeg on toimunud elutingimuste paranemine. Reaalpalgad kasvavad, meditsiin areneb ja suremus erinevatesse haigustesse on languses, rääkimata igasugustest tehnoloogilistest hüvedest (loe heast elust Eestis), mis veel hiljuti kuulusid ulme valdkonda. Sellele, et meile tundub subjektiivselt justkui oleks maailm praegu eriti hukkas, leidub ka üsna lihtne seletus. Nimelt tarbime praegu meediat nagu ei kunagi varem. See ei ole aga loomulik, kuna aastatuhandeid oli keskmise inimese elu üsna sündmustevaene ja praegu saame muistse inimese kogu elu informatsioonidoosi kätte ühe päevaga. Näiteks kogeme sõjasündmusi, tapmisi ja muid šokeerivaid sündmusi iga päev uudiseid vaadates. Paradoks seisneb selles, et varasemal ajal toimusid vägivaldsed sündmused keskmise inimesega palju tihedamini kuid kuna tänapäeva inimene kogeb neid vabatahtlikult meedia kaudu iga päev, siis tundub meile, et elame eriti hullul ajaperioodil. Statistika aga ei valeta - elame kõige rahulikumal ajal.

Kogu see areng on loomulikult toimunud tänu miljonite leidlike ja tarkade tegelaste tööle kuid keskmine inimene ei ole pidanud arengule kaasa aitamiseks muud midagi tegema kui ainult raha teenima, tarbima ja lihtsalt elama ning nautima igasuguseid uusi ja huvitavaid hüvesid mida aeg kaasa toob. Niisiis, hoia tervist ja ära tee lollusi ning suure tõenäosusega elad kümne aasta pärast paremini kui praegu. Selline on kavala laiskvorsti tee parema elu poole.

Millal on lubatud käituda agressiivselt, ülbelt ja üleolevalt

Me ei räägi täna enesekehtestamisest ehk siis oma õiguste eest seismisest viisil, mis ei riku teiste õigusi, sest sedasi peaksid sa nagunii enamuse ajast käituma. Me ei räägi kaitsmisest vaid ennetavast põhjendatud ründamisest. Issand jumal! Ülbus tuleb maailmast välja juurida! Headusega sulatad ka kõige kalgimad südamed! Headus võidab alati! Kui sul on vanust üle kolmekümne, siis suure tõenäosusega sa ilmselt muigasid nende naiivsete väidete peale. 

Lõpetavate üliõpilaste pilkudest võib veel välja lugeda mõningast naiivsust ja usku helgesse maailma, inimloomuse headusse ja muude "jõuluvanade" olemasollu. Sealt peale aga hakkab allakäik. Dam-dam-dam kulmineerub õudusfilm. Elu on palju keerulisem ja raskem kui arvasid aga kui lõpuks aru saad, kuidas asjad reaalsuses käivad, võid sa nii mõnedki nipid kõrva taha panna ja elu nautida. Loomulikult tuleb siinkohal tohutult kasuks enda täiendamine inimpsüühika valdkonnas. Ma mõtlen siin reaalseid ja praktilisi teadmisi inimeste psühholoogia kohta, mitte seda jura, mille kohaselt ihkad endale suurt peenist, kuna armastad banaane ja suuri ekleere.

Tagasi tulles tänase teema juurde, viskame pilgu inimliigi kõige "meeldivamate" isendite poole, kes suudavad su palgakõrgendusest või kena neiu telefoninumbri saamisest põhjustatud eufooria 3 sekundiga oma suurte tanksaabaste alla tampida. Jah, tegemist on puhastverd ülbikute ja üleoleva hoiakuga elus kibestunud virsikutega. Su tuju on suurepärane ja lähened pahaaimamatult Haiti Kiirrataste poes teenindaja poole vägagi põhjendatud küsimusega, et palju see roosa mägiratas seal seinal maksab - hinnasilti sa ju sealt ei leidnud. Lähened sellele punase näoga hilistes 30ndates Peetrile, kes leti taga teise müüjaga nagu väike plikatirts kekutab. Jõudsid kohale kuid samahästi võib sul seljas olla Harry Potteri nähtamatuse kalts, kuna keegi sinust välja ei tee.

Ema on sind hästi õpetanud olema nagu ikka eestlasele kohane ülimalt viisakas. Kas teadsid, et külmetushaigus on eestlaste seas kõige levinum haigus, kuna kulutame keskmiselt 43 minutit päevas, et teisi viisakuse pärast välisuksest sisenemisel ette lasta (ise tegin uuringu). On teada ka juhtumeid, kus keegi ei sisenenudki uksest, kuna viisakad nagu me oleme, ei tahtnud keegi esimesena siseneda ja pakkusid teistel esimesena siseneda, kuni asi läks käest ära ja pidi politsei kutsuma. Nali naljaks aga kahjuks ei ole viisakus alati hea asi, eriti siis, kui puutud kokku ülbikutega. 

Niisiis, seisad seal leti taga ja ootad ilusti, kuni Peeter Punalõust ja Karmo Karvanägu lõpetavad kekutamise ja sind märkavad. Peale 56 sekundi mõõdumist pöördub esimene neist sinu poole ja suust väljub vali ja ülbe "Jaa!"

Hea kasvatusega nagu sa oled, esitad alandliku ja katkendliku häälega oma küsimuse: "Tere! Õelge palun mulle, palju see roosa ratas seal seinal maksab?"

Kuna oled ainult kümme aastat vanem kui tema, siis ta sinatab sind üleolevalt: "Seal on hinnasilt. Mine vaata!" 

Olles hämmeldunud ülbuserünnakust jätkad: "Ma vaatasin juba ja ei leidnud kusagilt hinnasilti."

"Seal peab olema hinnasilt! Kõigel on hinnasilt!" jätkub ülbusega immutatud jutt.

Kas sa võisid tõesti eksida ja mitte märgata seda. Lähed uuele ringile ja veendud uuesti, et seal ei ole kusagil hinnasilti. Ei ole põrandal ega laes. Tagasi ülburi juurde suundudes, tunned juba, et adrenaliin hakkab väljuma kontrolli alt. Peeter-poisi näole tundub ka paar tooni punast juurde olnud tulnud. Nüüd on ülbik juba nõus ka ise asju kontrollima tulla. Peale seda kui hr. Punalõust oli natuke lenksu siia sinna väntsutanud ja kergelt endamisi midagi pobisenud, suundus ta tagasi arvuti taha. Peale 4 minutit vaikides arvutis kolamist mühises Peetrike: "395". Ei mingit vabandust, et jah tõesti hinda polnud ega midagi. 

Poest lahkudes pole sinu suurepärasest tujust haisugi järel. Tunned ennast räpaselt, kuna mõistsid, et sulle sülitati praktiliselt näkku ja sa ei teinud selle vastu midagi. Mõtled endamisi igasugustest kättemaksuskeemidest. Plaanid helistada poeomanikule ja puistada südant - äkki laseb isegi lahti, kuna pood ju kaotab raha tänu sellistele peetidele. Mõni radikaalsemalt meelestatud inimene aga haarab juba uzi järele nagu ameeriklastele kombeks. Õiglus peab ju jalule saama! 

Äkki saab aga kuidagi paremini ülbikute valitsusele lõppu teha. Jah, saab ikka! Me ei hakka tegelema sümptomite raviga vaid hoopiski ennetustööga. Ülbuse puhul on ennetustöö osutunud üllatavalt edukaks meetodiks. Nüüd mõistad sa ka seda, miks käesoleva artikli pealkirjaks on "Millal on lubatud käituda agressiivselt, ülbelt ja üleolevalt". Ding-ding-ding - arvasid õigesti, agressiivselt, ülbelt ja üleolevalt on lubatud käituda kokkupuutudes potentsiaalselt ülbete ja üleolevate inimestega. Kui sa pole just laps, siis peaks su "ülbuse-radar" juba üsna hästi toimima. Peale teatavat elukogemust, peaksid sa juba kaugelt ülbuse ja üleolevuse kirbet lõhna tundma. Seda reedab nagu ikka kõige rohkem näoilme ja kehapoos. Nii et kui sul väikenegi elukogemus turjal, peaksid ülbiku ära tundma juba enne, kui jutt suust välja tuleb. Kui tegemist on juba tuttava inimesega, siis tead niigi mida oodata.

Niisiis, oled Haiti Kiirrataste poes ja sul on vaja astuda kontakti Peeter Punalõustaga, kuna sa aga lugesid äsja väga targa inimese poolt kirjutatud väga tarka artiklit ja tead, kuidas sääraste inimestega vaja käituda, siis pigistad käed varakult rusikasse, moodustad endale pähe kõige ülbema pilgu, mida maailm kunagi näha on saanud, astud kindla ja võiks õelda, et isegi agressiivse sammuga peedilõusta ja sammalhabeme juurde ning küsid valju ja enesekindla häälega: "Palju maksab see ratas seal seinal! Teil ei ole siin pooltel ratastel hindu peal! Mis ma pean neid hakkama ise ära arvama!". Ei mingit tere, ei mingit ootamist, kuni sind märgatakse, ei mingit alandlikku viisakust ja sa näed, kuidas teise inimese ülbe punane ilme muutub võluäel roosa vaga põrsakese omaks. Võib-olla pobiseb isegi mingi vabanduse välja. Pea meeles, ära rolli liigselt sisse ela - tegemist on ju ikkagi rollimänguga, et oma huve kaitsta ja teistele õppetund anda ja mitte mingisuguse püha sõjaga. Mängi ja naudi tulemusi! (loe ka, mida teha tülikate naabritega)

Tean, et sa kardad, et äkki inimene ei olegi ülbe ja sa sõidad süütukesest lihtsalt üle. See on aga väga vähe tõenäoline, kuna ma pole veel ühtegi ülbe näoga inglit oma elus kohanud, seega ülbe lõust ja poos võrdub üldjuhul ülbe käitumisega. Pigem võid kohata vaga näoga salaülbikuid ja ka selle puhul on lahendus olemas. Kui sul tekib kahtlus, et hunt võib peita ennast lamba nahas, siis lülita sisse kohe üle keskmise enesekindlus ja nõudlikkus ning vastavalt teise käitumisele võid lisada agressiivsuse ja ülbuse elemente. Peale rattapoest lahkumist tunned uhkust enda üle, et:

* tapsid eos ülbusevõrsed

* kaitsid enese au

* säilitasid hea tuju

* õpetasid õppetunni inimesele, kes oli seda väärt

* vähendasid tõenäosust, et ülbik teiste inimestega niimoodi käitub

Sul pole aimugi, mida sa tegelikult tahad!

Lapsepõlves unistasid super-ägedast arvutist ja mägirattast või näiteks Barbie majast. Ootasid kolm kuud jõule, et saaks lõpuks tunda õndsust, mis kaasneb unistuste realiseerumisega. Oletame, et sul vedas vanematega ja nad ostsid sulle täpselt just sellise arvuti või muu kingituse, mida sa ka tegelikult soovisid. Nad ei ostnud näiteks Lego asemel odavama immiteeriva jura või mägiratta asemel ereliukase. Olid õnnega koos ja said täpselt sellise asja, millest sa viimased pool aastat iga päev hommikust õhtuni unistasid. Loomulikult olid sa õnnelik ja hüppasid rõõmust nagu segane. 

Läheb mööda paar päeva ja sa oled ikka veel õnnelik. Nädala pärast aga hakkab rõõm tuhmuma. Kuu aja pärast ei saa sa aru, mida kuradit ma seda igavat asja nii innukalt ootasin - mu elu on sama jama edasi. Kõik mu elu probleemid ei haihtunudki igaveseks peale seda kui sain selle millest unistasin. Endine tasakaal (või tasakaalutus) on kiire taastuma ja seda mitte ainult selliste tillukeste soovide nagu mänguasjad või lemmiktoit täitumisel vaid ka hiigelsuurte unistuste nagu oma maja, elu armastus, miljon eurot täitumisel (loe siit, mis juhtub peale rikkaks saamist). Reaalsuse külm hingus on kiire tagasi tulema. 

Üks asi on oma unistuste realiseerumise puhul saadava kaifi ülehindamine, teine asi on aga see, kui me eksklikult arvame, et tahame just seda mida tahame. Viimane on üsna levinud nähtus ja see on seda hullem, mida kaugemast tulevikust unistame. Me võime oma tuleviku "mina" soove ette ennustades ikka väga mööda panna. Tagasi vaadates võib-olla ei tundugi, et oled oma soovidega eksinud kuid kui sa paneksid näiteks praegu oma soovid kirja, et mida sa soovid omada kümne aasta pärast, siis võid kümne aasta pärast seda sama nimekirja nähes naerukrambid saada. 

Vaevalt soovid sa nüüd olles 40 aastane suurt farmi, nelja last ja Hummerit, kuna juba ühe põngerjaga on väga raske, rääkimata sellest, et igal hommikul kell 6 oleks vaja paarkümmend vissit tühjaks lüpsta. Pealegi harrastad sa nüüd keskkonnasäästlikku eluviisi ja su tilluke elektriauto laeb praegu garaažis - kes see idioot Hummerit tahab? Ometi arvasid 20selt, et just need asjad on vajalikud, et 40sena õndsust tunda. Selles paradoksis on ka midagi head - kuigi paneme oma tulevikku ette kujutades räigelt pange, näitab see seda, et inimesed on võimelised aja jooksul muutuma ja muutuvadki koos oma soovide ja unistustega, tahavad nad seda või mitte. 

Asi läheb veelgi hullemaks! Isegi kui teame täpselt, mida me tahame, ei pruugi meie soovid olla tegelikult meie omad. Mis sa arvad, kust lapsed oma soovid ja unistused saavad? Vaevalt, et meil eksisteerivad Lego- või Barbie-geenid, mis meid nendest leludest unistama panevad. Igat sorti soovid tekivad ikka jälgides ümbrust ja teisi. Lihtsustatult õeldes määrasid enamasti su sõbrad ja reklaamid kindlaks selle, mida sa tahad. Siis kui sa lõpuks said selle kõikide poolt ihaldatud asja, oskas su aju üsna hästi vaigistada tüütu hääle, mis ütles sulle, et sa tahtsid hoopis midagi muud. Lisaks sellele õigustasid enda jaoks kõik rasked pingutused, mis sa selle mõttetu asja saamiseks tegid. Selle tulemusena sõidab nii mõnigi inimene mittesoovitud töölt mittesoovitud linnaosas asuvasse liiga suurde/väikesesse koju seda marki autos, mida kõik sõbrad soovitasid kuid mis talle tegelikult üldse ei meeldi. 

Mis siis teha? Üldse mitte millegist unistada ja mitte midagi soovida? Pole vaja radikaalseks minna. Selle asemel, et kümneid tuhandeid eurosid kulutada uue bemmi peale, millest heal juhul paar kuud kaifi saad, kuni esinduses esimese korralise hoolduse arvet näed ja küsid, et "Kas autole said kullast puksid alla?", kuluta parem sama raha paljude erinevate kogemuste peale. Kogemused on nii mõnigi kord odavam ja pealegi meeldejäävam viis rahulolu kogeda. Näiteks uue iPhone'i asemel võid kümneid või isegi sadu kordi nautida lemmikroogi heades restoranides. Sõprade ja tuttavate jaoks kleebi aga oma Androidi seadmele õuna logo ning Yarisele bemmi märk külge ning garanteerin, et su tuju tõuseb ümberkaudsete inimeste naeratuste nägemisest.

Mis puutub tuleviku "mina" soovide ennustamisse, siis ka siin leidub lahendus. Unistada ja planeerida võib universaalsetest ja aegumatutest eesmärkidest nagu näiteks hea tervis, materiaalne heaolu, head suhted parimate inimestega ja tore elukoht. Pole vaja detailselt paika panna, kus linnaosas ja millisel aadressil sa kümne või isegi viie aasta pärast elad, mis marki autoga sõidad ja millises firmas töötad. Piisab sellest, kui võtad lihtsalt ligikaudselt õige suuna ja naudid teekonda.

Mis saab peale seda kui oled rikkaks saanud?

Kogu oma elu oled unistanud rahamägedest ja nüüd lõpuks oled jõudnud tõotatud maale, kus eurojõgedel ujuvad kallid jahid ja inglid laulavad sulle hümni: "Oo suursugune Alari, nüüd on su mured otsas, võta oma Ferrari ja põruta pilvedesse, kuni elu täitsa metsas." Jah, paljudele käib rikkus üle jõu ja keerab niigi pöörastele inimestele paar vinti veel juurde kuni nad lõpetavad sealsamas kus alustasid (loe siit kuidas vaeseks saada). Kui aga oled juba vaesena normaalse iseloomuga mõistlik tegelane, siis ega raha sind nii kergelt ära ei riku - nii see tuntud (ilmselt rikaste poolt leiutatud) vanasõna käib. Kallid mitte-rikkad uskuge mind, sellel on mingil määral tõepõhi all. 

Enamik meist usuvad, kas siis teadlikult või alateadlikult, et rahakünkad toovad õnne ka meie õuele, hoolimata sellest, et igal pool leierdatakse - raha õnnelikuks ei tee. Nagu ikka asub tõde kusagil vahepeal ehk uuringud on näidanud, et kuni teatud koguseni toob raha naeratuse näole küll, kuid alates sellest maagilisest numbrist õnne eriti juurde ei tule. Loomulikult erineb see number riigiti ja kahjuks Eestis seda piiri pole tuvastatud kuid kui natuke huupi pakkuda, siis võiks see number Maarjamaal olla ca €3000-€5000 kuus puhtalt kätte. Muidugi on see number individuaalne kuid see pole tähtis. Oluline on fakt, et mingist teatud rahanumbrist alates võid teenida juurde palju tahad kuid elu roosilisemaks ei muutu. Niisiis, suure tõenäosusega on su õnnelimiit maksimumis juba enne kui sa tõeliselt rikkaks saad ja selline maagiline number nagu €1 miljon peale mingisuguse lühiajalise sümboolse rõõmuhetke kaasa ei too. Võib-olla su seisund ei muutu üldse peale kontojäägi tšekkimist ja nosid sama rõõmsalt või kurvalt oma võileiba arvuti taga edasi kuid nüüd juba tehniliselt miljonärina.

Tagasi meie põhiteema juurde tulles vaatame, mis siis juhtub meie harju keskmise rikkuri Alariga peale seda kui kullast kellad kõlisesid ja kontojääk näitas €1000032,46. Ehk siis miljon eurot sai lõpuks täis. On ta nüüd üldse rikas? Arvan, et enamik kaaskodanikke nõustub, et on küll, kuid kas see tähendab, et ta võib nüüd jalad seinale visata ja elus enam lillegi mitte liigutada? Enne kui hõikad: "Muidugi!" tuletan meelde mõned võlusõnad - inflatsioon, oodatav eluiga, ajuolluse võimekus, vedamine. Kui meie Alarikene soovib ka jääda rikkaks, peab ta hakkama ikkagi lillesid liigutama ja mida noorem ta on, seda rohkem on vaja vaeva näha ja seda mõistlikumalt peab ta rahaga ümber käima. Kui 35 aastase Alari eluunistuseks ei ole 40 aastaselt suremine, peab ta Lamborghini ostmise asemel hoopis millegi (sarcasm alert!) veelgi erutavama ja ägedama asjaga tegelema hakkama - nimelt säästmise ja investeerimisega. 

Viib tuju alla eks ole. Said rikkaks ja selle asemel, et osta endale ja kõigile keda tunned uued majad ja autod, pead hakkama tegelema maailma kõige igavama asjaga. Kui aga oled 80-aastane, siis muidugi see sinu kohta ei käi. Edu raha laristamises! Jamad on ainult lood siis kui elad 120ni. Kõik nooremad aga peavad oma uue väljavõideldud miljonäri staatuse säilitamiseks peale oma lolluste võitlema veel inflatsiooniga, mis pika aja peale sööb su raha nii ära, et järele ei jää haisugi. Siin tuleb meile appi vana hea finantsloogika - rahahunnik peab oma väärtuse säilitamiseks ja suurendamiseks teenima vähemalt sama palju või rohkem kui inflatsioon. Seda saab saavutada loomulikult ainult investeerimise abil. 

Peale selle, et nüüd peab Alari hakkama tegelema oma rikkuse säilitamise ja suurendamisega, tekivad talle juurde igasugu muud huvitavad probleemid. Kui varem oli põhimureks nutsu kokkuajamine, siis selle probleemi tahaplaanile jäädes, lisanduvad teistsugused "värvikad" peavalud. Välja ujuvad erinevad uued ja vanad sugulased ning tuttavad, kes tahavad sinuga nüüd parimateks sõpradeks saada. Alata võivad ka eepilised sõjad sinu varandusele pretendeerijate hulgas. Kuigi enam ei pea sa poes hindu vaatama, on see tungivalt soovitatav, kuna rahahunnik võib sedaviisi üsna märkamatult haihtuda - eriti kui sa ei jälgi hindu butiikides ja autopoodides. Kui ise oled mõistlik kulutaja, siis põhiliseks peavaluks võivad saada su kallid lähedased, kes ehk kohe ei taipa, et raha puu otsas ei kasva (ilmselt kõige levinum teema anonüümsete rikkurite kokkutulekutel). "Kuule paps, ma laenasin täna su pangakaarti, et kõigile oma sõpsidele ATV-d osta peale Armani kaupluses käimist," ütleb su võsukene nii muuseas kui te õhtul koos diivanil jalkat vaatate ja kaaviar teeb imetlusväärse lennu sinu suust 85 tollise 4K teleri peale.

Jah, peab tõdema, et kuradi hea on mitte muretseda, kuidas järgmise kuu kodulaenumakse kokku saada ning supermarketis hinnasilte ignoreerida. Jah, väga mugav on sõita uue neljaveolise maasturiga Tallinna kesklinna lumehangedes ning teisi minisuksude omanikke kangelaslikult siin ja seal välja tõmmata. Mõnus on ka võimalus iga kell kliimat vahetada. Kahjuks aga pole see kõik nii glamuurne kui lapsepõlvest saati endale ette kujutanud oled ja heaga harjub ikka väga kiiresti ära. Pealegi asenduvad vanad probleemid uutega ja mitte alati parematega. Kas hakkab juba rikastest kahju? Pisar tuleb lausa silma mõeldes nendest "vaesekestest" miljonäridest? Õnneks saavad nad endale lubada psühhoteraapiat nii et ära nende pärast liiga palju ka muretse.

Millistel juhtudel on laiskus hea

Mis sa räägid! Laiskus ei ole kunagi hea, ütlevad su heateahtlikud vanemad peale seda kui sa üritasid seletada, miks on kasulik kui sa kunagi oma voodit üles ei tee. Nad ei uskunud sind kui sa neile seletasid, et sinu bioloogia õps ütles, et korrastamata voodis ei suuda tolmulestad nii edukalt tegutseda ja oma elu elada. Nad ei uskunud ka seda, et pole mõtet koristada, kuna liigne puhtus soodustab allergia teket.

Kuidas saab laiskus olla hea, kui tuhanded laiskvorstid ei suuda oma surmapatu pärast kooligi lõpetada ja peavad kogu oma elu pirukaid laiali vedama (mitte, et see halb variant oleks, kuna nälga juba ei jää)? Kuidas saab kohustuste edasi lükkamine olla midagi head, kui ööl enne oma lõputöö tähtaega teed selliseid pingutusi, et Usain Bolt kadestab? Meeletu pingutamine viib edasi, kas pole nii? Kes ei tööta, see ei söö!

Mõnikord "sööb" laiskvorst ikka küll ja tihti isegi paremini kui hullumeelselt rabaja. Tähtis on aga täpsustada, millisest laiskvorstidest me praegu räägime. Ikka kavalatest ja ajuga laiskloomadest käib jutt, mitte auklike ning ketšupiplekke täis dressipükstega paksukestest, kelle päeva naelaks on õhtune telekadoos ja kelle elu suurimaks saavutuseks diivanisse kahe suure lohu jäädvustamine igaveseks ajaks. Kavalad ja targad laiskvorstid on eriline loomaliik, kellele me võlgneme hiigelsuure tänu paljude elu mugavamaks muutvate asjade leiutamise eest. Võib vaid fantaseerida kui paljude elu kergendavate asjakeste välja mõtlemine sai alguse sõnadest: "Ah kurat ma enam ei viitsi! Kas kuidagi kergemini ei saaks?" 

"Ma ei viitsi enam seda paganama põtra endal seljas kanda. Näe kui kergelt veerevad edasi ümmarguse kujuga asjad! Äkki saan seda fakti kuidagi elu kergendamiseks ära kasutada?" sai alguse ratta leiutamine. Loomult oleme nagunii laisad elukad nii et milleks sellele potentsiaalselt vägagi palju kasu toovale instinktile näkku sülitada. Laiskuse enesele ja ehk ka teistele kasuks pööramiseks on vajalik aga natuke pingutada - paradoks kas pole. Mõnel isendil tuleb see mõnevõrra loomulikumalt välja. Minu teooria järgi on paremas seisundis pere nooremad võsukesed, kellel on võimalik vanemate õdede-vendade pealt õppida, mida teha ja mida mitte teha ja kuidas viilida igal võimalikul hetkel. Ehk siis teisisõnu on neil olemas katsejänesed, kelle pealt on näha, kuidas peaks ja kuidas ei tohiks käituda. Siis ei pea ise hargi otsa astuma ning liigselt vaeva nägema. 

Teistel inimestel on ilma eeskujuta natuke raskem tark lebotamine selgeks õppida. Kavalad laiskvorstid on head jälgijad ning ka koolis on neil palju lihtsam, kuna selle asemel, et tuupida nagu segane, õpivad nad kiiresti selgeks iga õpetaja "pehmed" kohad ehk siis selgitavad välja, mida iga õpetaja konkreetselt kõige enam hindab ja väärtustab. Kas on selleks kontrolltööd või tahvli ette kutsumised?  Kas neile meeldib initsiatiiv näiteks käe tõstmise näol? Kui nõrgad kohad on tuvastatud, võib oma energiat kulutada ainult siis kui vaja. Näiteks mõni õps väärtustab eriti tahvli ees vastamist, siis valmistudki põhiliselt ainult selleks ette. Pealegi sa ju tead, et peale seda kui oled hästi tahvli ees vastanud, siis tõenäosus, et sind paari järgmise nädala jooksul või isegi kuu jooksul uuesti tahvli ette kutsutakse on nullilähedane. Järgmistes antud aine tundides võid lõdvestuda ja sõita sellel ajal mõttes Jamaikale. 

Head uudised laiskuritele ei lõppe veel! Uuringud on näidanud, et mitmete asjade venitamine ja viimasel minutil ära tegemine annab isegi paremaid tulemusi, kuna alateadvusel ja mõistusel on olnud rohkem aega teema "marineerimiseks" ja ettevalmistamiseks ning lõpuspurt tuleb tänu sellele eriti efektiivne ja hea (Frank Partnoy, "Wait: The Art and Science of Delay"). Üliõpilased rõõmustage! Tuleb välja, et viimase öö spurdid polegi niisama. 

Lisaks sellele võib kaval laiskus olla ka elu päästev ja tervist säästev. Kujuta ette meie metsikut minevikku, kus maadeavastajad ja igasugu muud pioneerid (esmaavastajad, mitte kommunismiaja laagrilapsed) riskisid oma eluga, et maakaarte laiendada. Aegade jooksul on olnud ka igasugu muid esmaavastajaid, kes oma elud ja tervise teaduse ja teadmiste nimel panti panid. Mida aga tegid samal ajal kavalad laiskvorstid? "Ah las see hulljulge tüüp läheb esimesena ja vaatab, kas see suur teravate hammastega elukas on sõbralik ja ehk annab ta kodustada. Ma niikaua lebotan siin lõkke ääres ja "valvan" naisi," ütles üks kaval laiskur teisele näsides lihakäntsakat. Mis sa arvad, kes neist elas niikaua, et oma geenid edasi anda ja kes leidis oma saatuse lõvi hammaste vahel. Ma ei väida aga, et ühiskond ei vaja esmaavastajaid - loomulikult vajab kuid alati ei ole asi riski väärt.

Kas vabanesid mingil määral süümepiinadest, et ei andnud täna tööl viimast? Järgmisel korral jälgi tööl, mida juhtkond kõige enam väärtustab ja kuidas kõige tõenäolisemalt palgatõusu välja teenid ning pühenda oma energia ainult sellele, mis ka tegelikult sulle kasu toob. Pole hullu, kui esimene kord ei õnnestu. Kaval laisklemine on peen kunst.

Vihast ja ängist vabanemine veidrate meetodite abil

Jälle sokid vedelevad maas, tunned kuidas vererõhk tõuseb märgatavalt, käsi läheb rusikasse ja peeglist vaatab vastu punane tomatit meenutav asjandus. See kuradi Ants jättis jälle oma mustad sokid vedelema, kuigi ma olen talt 100 korda palunud visata need musta pesu konteinerisse. Nägu on aga täna eriti punane ja veresooned ekstra pingul justnagu tegemist poleks ainult sokkidega vaid tundub, et kõik inimesed on sündinud siia ilma selleks, et sulle närvidele käia. Ilmselt paljud pered selle nimel üldse lapsi sünnitavadki, et maailmas oleks enam inimesi, kes sind ärritada saaks, mõtled sa haisvad sokid käes. Muidugi arvad, et sinu eepilise viha põhjuseks on ainult mustad maas vedelevad villased sokid.

Umbes nädal aega tagasi olid sa aga täiesti teine inimene. Olid kui mitte just maailma õnnelikem inimene, siis kindlasti oli tuju üle Harjumaa keskmise statistika (Tallinna elanikud välja arvatud). Siis aga tuli su laps õuest tuppa koos koeraga ning sul oli raske eristada kes on kes, kuna tundus, et hilissügisestes poriloikudes suplust olid mõlemad isendid harrastanud. Midagi hakkas nagu sees kihelema ja tundus, et õndsuse tundele tekkisid mustad plekid nagu ka sinu elutoa seinale peale seda kui Pontu oli ennast kuivaks raputanud. Kuna sa oled eeskujulik pereema ja sa ei saa endale lubada aiavoolikust lapse ja koera puhtaks pesemist (mittesoovitatav kaks ühes meetod nii viha välja laskmiseks kui ka tegelaste puhtaks tegemiseks), siis pigistad sa silma kinni ja üritad rahuneda. Peale seda ei ole sa aga enam endine. Midagi kripeldab hinges kuid mitte palju ja sa tunned ennast mõne aja pärast juba rahulikumalt.

Porifiaskole järgneval nädalal koged aga nii mõndagi. Ülemus ütleb, et kahjuks ei saa ta su palka tõsta kuna teie firma pole veel 2008.a. kriisist välja tulnud, su tüütu ema helistab ja jutustab sulle kaks ja pool tundi oma polikliinikuvisiidist, mingisugune põngerjas näitab sulle teiselpool teed valgusfoori tuld oodates vihase näoga keelt. Ja ongi kättejõudnud saatuslik hetk mustade sokkidega. Ning vaene sokiomanik Ants astub pahaaimamatult välisuksest sisse. Täna oleks tal parem olnud tööle jääda kui ta oleks teadnud, milline loodusjõud teda kodus ees ootab. Arusaadav, et nädal aega kogutud paari tonni raskune ängi- ja vihakoorem tuleb kuhugi ja millalgi maha puistata. 

Mis siis peale hakata? Minevikus propageerisid teatud psühholoogia koolkonnad ja muud liikumised kõik oma tunded kohe välja valada ja jumalapärast mitte midagi endas sees hoida ja tulemuseks on verbaalse kõhulahtisuse all kannatavad Donald Trumpi ja Žirinovski tüüpi tegelased, kes vale pilgu peale sulle kallale tulevad. Ka mõned eksperimendid (näit. Bushman B.J. (2002) "Does venting anger feed or estinguish the flame? Catarsis, rumination, distraction, anger, and aggressive responding." Personality and Social Psychology Bulletin, 28, 724-31) on näidanud, et poksikoti, padja vms peksmine, karjumine ja lendavad taldrikud ei leevenda viha vaid suurendavad seda ja boonuseks pealekauba tekib teatud psühholoogiline sõltuvus ja surnud ring, kus vihapallidest isendid juba ootavad ja isegi provotseerivad vihaepisoode, et saaks ennast pärast tühjaks laadida. 

Sama eksperiment näitas ka seda, et parimaks variandiks on mitte midagi teha ehk lihtsalt istuda paar minutit ja rahuneda. Elust enesest aga teame, et ka see on kahjuks lühiajaline lahendus ning viha ja äng koguneb ikkagi, isegi kui oled vana rahu ise. Peale ravimite peab ju ka veel mingi variant olema, et mitte patju peksta või vihast lihtsalt lõhki minna. Tadaaa! On selline variant olemas! Super-raske ja aegavõttev aga siiski on! Mis sa siis arvasid, et saadan sulle postiga imerohud, mis hetkega su mured ja viha pilvedesse viivad.

Järgnev variant on ühe katsejänese peal järeleproovitud segu mitmest erinevast praktikast, mis sisaldab endas nii profülaktikat kui ka sümptomite ravi. Alustame sellest, et istume mugavale diivanile, lõdvestame kõik lihased, naeratame ja vedeleme seal nagu mõni ilma luudeta mereloom. Kui lõdvestuda on raske, siis kujuta ette, et oled meeldivalt purjus (võtmesõna on "kujuta", ära viinakappi nina pista). Kui oled "vihane purjutaja", siis ära seda parem ette kujuta. Igatahes peale seda kui oled suutnud "jamaika" seisundi saavutada, hakka vaikselt mõtlema nendele intsidentidele, mis sul tavaliselt vere keema ajavad, samal ajal naeratades (nagu idioot) ja säilitades lõdvestunud seisund. Kujuta ette, kuidas lähed lõdvestunult magamistuppa ja näed vedelemas musti sokke, naerad selle peale ja jätad sokid sinna vedelema või paned sokid pesukorvi või hoopiski patustaja padja alla, samal ajal säilitades täielikult chillax seisund. Vahet ei ole, mida sa oma ettekujutuses ette võtad. Peaasi, et oled lõdvestunud ja ei kujuta enda agressiivset käitumist ette. Niimoodi käid mõttes läbi kõik oma "sütikud" ning tegeled sellega regulaarselt. 

Kuna me ei ela ideaalses maailmas, siis loomulikult ajab nii mõnigi juhtum sul veel karvad püsti. Nüüd on vaja tegeleda ka oma reaalses elus käitumise muutmisega, mis on selle protsessi juures ilmselt kõige raskem asi, sest iga su keharakk võitleb sinu harjumuste muutmise vastu. Sa pead hakkama ka reaalselt teistmoodi ärritajate puhul reageerima. Eeltööna oleks hea kui annaksid igal hommikul endale aru, et täna võib kõike juhtuda, elus võib nii si... kui ka kulda ette tulla ja sa ei tea kunagi ette mida päev toob - mida rutem sa sellega lepid seda kergem sul elada on. 

Nüüd, kui oled tegelenud teatud määral profülaktikaga, võtame ette reaalsed juhtumid. Jalutad ilusal päeval pargis ja juhtub kõige hullem - astud koerajunni sisse. Mis teed? Iga instinkt käsib sul teha vihane nägu ja kui mitte just sajatada ilusate sõnadega siis vähemalt endamisi toriseda ikka. Selle asemel aga lõdvesta keha, anna endale aru, et jah ma olen vihane ja tahan ehk tagastada selle junni koeraomanikule õhupostiga, seejärel naerata ja liigu lihtsalt edasi. Väga tähtis on mitte käituda nagu seda teeks vihane inimene kuid samas mitte ka alla suruda oma vihaseid tunded ja ängi oma ajus. Ehk siis, jah ma olen vihane ja tahaks teha ennekuulmatuid asju kuid ma lihtsalt ei väljenda füüsiliselt seda. Kui koeraomanik, kes ei koristanud oma koera järelt, asub lähedal, ei tasu sul selles viharavi algusfaasis talle midagi õelda, kuna sa ei suuda nagunii ennast veel kontrollida ja adekvaatset reaktsiooni välja pigistada. Selle asemel lendaksid sul suust ilmselt ainult ebatsensuursed väljendid välja ning tuleb alustada nullist. Ära muretse, hiljem suudad sa juba patustajale rahulikult õelda, et junnid kuuluvad prügikasti, silitada peni ja minema kõndida, juhul kui sa üldse mingit vajadust reageerida tunned. 

Loomulikult on see alguses üks raskemaid asju üldse, kuid ajaga muutub käitumise ümberkasvatamine lihtsamaks. Väga võmalik, et alguses jääb sul see junn ikka hinges kripeldama, hoolimata sellest, et käitusid rahulikult. Nüüd tuleb appi võtta viimane õlekõrs, et mitte kaasas kanda vihapagasit. Võlusõnaks on sublimeerimine. Sa tead täpselt, mis sind vihale ajas ja tunned, et see paganama junn on sul ikka meeles, hoolimata sellest, et pesid saapad juba puhtaks. Tunneta seda energiat ja võta kätte ning tee midagi kasulikku. Näiteks korista, lõpeta tööprojekt, mine trenni või kirjuta artikkel, kuidas vihast ja ängist vabaneda. Ehk siis võta see junni poolt genereeritud negatiivne energia ja kasuta see mõne praktilise tegevuse käigus ära. See on win-win-win lahedus - sina oled rahulikum, tegid midagi kasulikku ja koeraomaniku nägu jäi junnivabaks.

Peale mitmeid kuid ja ehk isegi aastaid pidevat ja higipulli-väärset kõikide eelpool toodud meetodite praktiseerimist hakkavad teatud ärritavad situatsioonid sind naerma ajama ja viskad tööjuures isegi kildu selle üle, kuidas võtsid teepeal mudavanni kuigi tegelikult pritsis sind üks veoauto soppa täis. Oled teine inimene ja teised ei kutsu sind enam peedinäoks, kuna käitud teisiti. Nii lihtne see ongi! PS! Kui asi on ikka tõsine ja rusikad lendavad paremale ning vasakule, soovitan ühendust võtta oma ala spetsialistidega.

Disclaimer: artikli autoril puudub psühholoogia alane haridus ja ta ei anna absoluutselt mingit garantiid, et artiklis toodud meetodid toimivad. Artiklis esitatud meetodite kasutamine toimub omal vastutusel ja autor ei vastuta kui midagi tõsiselt viltu läheb. Head nautimist!

Rahvus pole geneetiliselt päritav

Oled kaotanud eluloteriis ja sünnid kusagil vaeses Bulgaaria külakeses alkohoolikust 16.aastasele emale. Õnneks aga on saatusel omad plaanid ja sind ootab tore pere, kes on juba 4 aastat adopteerimise järjekorras oodanud ja peale esimest valusat eluloterii kaotust võidad jackpoti. Satud heasse peresse, kes on pikalt unistanud sinusugusest pätakast. Lisaks sellele on uued vanemad pärit mitte vaesest naaberkülakesest aga hoopiski Ameerikast - unistuste maast, kus võimalused kasvavad puu otsas (juhul kui seal võimaluste asemel mõni järjekordne massimõrvar ei istu). Vaja ainult raputada seda puud, et need võimalused (mitte massimõrvar) sealt maha kukuks. 

Kasvad üles turvalises naabruskonnas, mängid papsiga pesapalli ning sööd ema tehtud hamburgereid. Õhtuti vaatad telekast ülinaljakaid ameerika seriaale ja pühapäeviti käid isaga staadionil ameerika jalgpalli vaatamas. Uksest ja anknast immutatakse sind läbi ameerika kultuuri, söögi, joogi ja vaadetega. Vanemad aga otsustavad millegipärast sulle mitte kunagi adopteerimisest rääkida. Elad kogu oma elu kindlas usus, et oled 8. põlvkonna jänki ja mida enam, sa oled selle üle uhke. Saad endale ameeriklasest naisega ameeriklastest lapsed, kellega 4. juulil ilutulestikku lased. Ühel kurval päeval sa sured. Kas sa elasid oma elu ameeriklase või bulgaarlasena? Olid sa ameeriklane või ida-eurooplane?

Kindlasti ütlevad mõned kavalpead (või muude vaadetega inimesed), et aga kui näiteks Eesti valgenahaline perekond adopteeriks mustanahalise beebi, siis ei saaks see laps kunagi eestlaseks. Ka neil on omamoodi õigus kuid osaliselt ja ainult sellepärast, et eestlaseks ei pea seda last vaid need inimesed, kes seostavad nahavärvi rahvusega. Kuidas on võimalik, et osad inimesed peavad puhast eesti keelt rääkivaid, eestlase moodi käituvat ja mulgikapsa ning verivorsti peal üleskasvanud musta nahavärviga inimest eestlaseks aga osad mitte?

Peab ju eksisteerima mingi objektiivne tõde. Aga vot ei eksisteeri, ega saagi eksisteerida, kuna rahvus on algusest peale olnud väljamõeldud mittemateriaalne mõiste ehk mingisugune teatud ebamäärane ühiskondlik kokkulepe ja mitte teaduslikult tõestatud omadus. Pealegi määrab igas arenenud ühiskonnas ja riigis igaüks ise, mis rahvusest ta on. Olen somaallane kui tahan. Õpin selgeks keele, kombed ja harjun toiduga. Vaadake oma väliseestlastest Ameerika sugulasi ja õelge nüüd, et nad pole ameeriklased. Mõni sugulane võib küll meenutada eestlast nagu su 90 aastane onu, kes justkui nagu räägiks korrektset eesti keelt aga mingi imelik aktsent on ikka küljes. Noorematel pole aga haisugi eestlusest järel.

Kahjuks on tõesti mõnel rahvusel levinud halvemad kombed kui teistel kuid ka need pole kaasasündinud. Naisepeksjaks ju keegi ei sünni. Mingite haigete juhuste kokkusaamisel ja mitmete põlvkondade vältel kestnud käitumise kopeerimise tulemusel on see aga teatud rahvustes levinud. Kuna oleme kõik loomult koopiamasinad, hakkavad ümberkaudsed kombed meile külge nagu kärbsepaberile. Kuigi võime elada ilusas illusioonis, et oleme kõik erilised ja originaalsed on reaalsus karm - kogu su originaalsus on suure tõenäosusega kellegilt teiselt omandatud. 

Tänu inimeste kopeerimisomadusele aga on võimalik teatud aja jooksul ka edukas rahvuste integratsioon. Vaja on ainult kannatust ja head eeskuju, loomulikult seda juhul kui soovid, et uutele kaaskodanikele jääksid külge ainult head kombed. Käitu teistega nii nagu sa tahaksid, et sinuga käitutaks, kõlab paljuleierdatud tõde kuid ma lisaks siinkohal, et selle elutõe toimimiseks pead sa käituma niimoodi väga kaua enne kui see häid tulemusi andma hakkab. Sellegipoolest uskuge mind, lõpuks tasub see ennast ära, isegi kui see võtab rahvuste tasemel aastakümneid aega. 

Optimistina olen märganud, et ka meie riigis on näha peale "pimedaid ja koledaid" üleminekuaastaid lõpuks ilusat tendentsi, kus mõlemad rahvused on pigem täiendanud teineteist. Eestlaste aeglane taip on kiirenenud ja venelaste kuum temperament on jahtunud. Oleme isegi hakanud teineteist paremini mõistma ja rusikad nii kergelt juba enam käiku ei lähe. Kas mina olen ainuke, kes seda on märganud?

Rahvus ja sellele vastav identiteet ning isegi rahvusele omased teatud iseloomujooned omastatakse kasvatuse käigus ja keskkonnamõjude toimel. Mingeid rahvuslikke geene pole olemas. Aga marurahvuslastele ja rassistidele on ka hea uudis - see tähendab, et igast inimesest maailmas on võimalik teha eestlane. Kujuta ette - 7,4 miljardit eestlast - äge kas pole? Ainult, et siis pole võimalik enam kuhugi oma elukibestumisest tekkinud võõraviha kuhugi suunata.

Kuidas käituda tülikate naabritega

Nautisid paar nädalat puhkust soojadel saartel ja nüüd olles tagasi külmas ja lumerohkes Eestis, jõuad taksoga oma maja ette ning auto aknast välja vaadates märkad, et sinu värava ette on kerkinud kahtlane lumekuhi, mis ei saanud kuidagi looduslikult tekkinud olla. Maksad taksojuhile ära ja tunned kuidas adrenaliini tase veres tõuseb ja veresoon meelekohal paisub, kuna aimad, kuidas see lumekuhi tekkida sai. Hüppad autost välja ja su kahtlused saavad kinnituse - naaber oli läinud kergema vastupanu teed ja lükanud oma värava eest lume sinu värava ette. Tantsid punase näoga ümber lumekuhja ja fantaseerid suurejoonelisest kättemaksust. Viskan lume tagasi tema värava ette, on üks kõige enam trükimusta kannatavatest ideedest. Vürtsikamad variandid jätan mainimata kuid ütlen vaid, et üks neist on seotud paperkoti ja koeraga (kusjuures ükski koer kannatada ei saa vaid pigem tunneb kergendust).

Õnneks aga pole naabrimehest haisugi ning kätevehkimine ja kuketants jäävad ära nagu ka potentsiaalne haiglavisiit. Lähed tuppa, pakid asjad lahti ja märkamatult oled jõudnud punkti, kus enam ei soovigi eriti lumelabidat mitte-eesmärgipäraselt kasutada, mis on iseenesest hea, kuna ka visiit arestimajja jääb täna ära. Ehk ta arvas, et kolisin igaveseks ära ja seepärast viskas lume minu värava ette? Võib-olla oli ta jälle purjus ja tal oli orienteerumisega probleeme - selle asemel, et lumi teisele poole tûhjale platsile rookida, ajas ta suunad sassi, õigustad sa teda. Peaks äkki talle ilusti seletama, miks on halb moodustada minu värava ette lumemägi lastele kelgutamiseks. Samas meenuvad aga minevikust need teised "toredadad" naabrid, kes poole tunni pärast peale sinu ilusat ja pehmet juttu oma koeral imetlusväärse kunstiteose lasid teha otse sinu elutoa akna alla.

Heasüdamlikus toonis esitatud palved mõjuvad üldjuhul ainult nendele inimestele, kellega tavaliselt üldse probleeme ei tekigi, kuna nad mõtlevad ka teiste peale. Seega kui juba mõni ebameeldiv üllatus on toimunud, siis põhjustajaks on ilmselt ka vastava maailmavaatega inimene, kelle emakeeleks on kas harimata-matsi-keelemurre, rullnoka-murre, mul-poogen-dialekt või oi-vabandust-ma-enam-ei-tee-kuni-järgmise-korrani-murre. Veel üsna hiljuti arvasin, et räägime kõik ühte keelt kuid elu on õpetanud, et igal ühel on oma dialekt ja selleks, et midagi teise inimese ajuolluseni viia, pead sa selgeks õppima vastava keele. 

Matsi-murre on üks paremaid variante millega kokku puutud, kuna selline inimene lihtsalt ei teagi kui ta midagi valesti teeb ning kui sa talle tema enda keeles ütled: "Kuule Valdur, kurat sa tead! Vaata sa tegid natukene halvasti, et viskasid lume minu värava ette, kuna mu Mini Cooper jääb lihtsalt põhja peale kinni kui ma üritan sellest üle kimada. Pealegi on hoovõtuks vähe ruumi." Eksisteerib tõenäousus, et matsi-murde kõneleja saab sellest isegi aru ja enam ei tee.

Rullnoka- ja mul-poogen-murretega on lood kurvemad, kuna siin on vaja juba rakendada teatud käitumiskoolitust, mis võib üsna palju aega võtta ning käest ära minna. Siia hulka kuuluvad "nagu sina külale - nii küla sinule" meetod ehk siis antud juhul viskad lumehunniku tema värava ette tagasi koos väikese lisaga ning kui juhuslikult on tema värava ette pargitud auto siis ei jää muud üle kui moodustada lumekuhi auto peale. Üsna hästi kuluvad marjaks ära ka koerte kasvatuse alased teadmised ning eriti karja hierarhia paikapanemise õpetus (ilma naljata), sest kaugele me ikka oma karvastest sugulastest arenenud oleme. Siin võivad tekkida probleemid kui ka naaber pretendeerib rajooni alfa-isase positsioonile ning järgneb "võitlus" koha eest karjas.

Mul-poogen-dialekti kohta polegi muud õelda kui et mõttetusest õhkavale tüübile pole mõtet ka eriti midagi seletada, kuna vastuseks on imelik vaikne nohistades sonimine: "No ma ei tea seda, et küll ka jah. Ei no ma ei tea aga jah. Hea küll. Ma ei tea," ja siis poole jutu pealt aurub ta mõõda seinaääri minema.

Järele on jäänud oi-vabandust-ma-enam-ei-tee-kuni-järgmise-korrani-keelemurre (lühidalt oi-vabandust-murre). See on üks tõsisematest diagnoosidest, kuna inimene vastab sulle justkui ilusti ja isegi väga kahetseb oma tegude eest kuni ärkad öösel kell 3 Push Up-i "Ämblikmehe" (metsikute 90ndate ûks populaarsemaid ja nagu tol ajal kombeks jubedamaid muusikapalu) peale üles ning olles ühte ja sama laulu 9 korda järjest kuulnud, paned tropid kõrva ja näed unes antud bändi solisti kehavõlusid. Ükskõik palju sa ka oma kaebusi talle ei kordaks, vastab ta sulle patustanud kutsika näoga: "Oi vabandust! Tõesti see oli viimane kord. Ma enam nii ei tee, sest nüüd ma tean, et sulle ei meeldi koristada mu koera junne oma maja esiselt. Anna andeks!" Oma pikaajalise ja värvikireva naabri-kogemusega (8 erinevat elukohta nii korterite kui ka majade näol) pean tõdema, et oi-vabandust inimeste puhul on ainuke variant kaevata ja kirjutada avaldusi igale poole vastavatele institutsioonidele, kuni ametnikel viskab su kaebustega tegelemine nii üle, et nad tulevad ja annavad su naabrile ise kolki. Probleem on aga selles, et lumehunniku pärast juba politseid ei kutsu ning CSI rühm koerajunne analüüsima ka ei tule, kuigi proovida ju võib. Küll aga on lootust saamaks politsei abil lahti õistest laulukoori harjutustest ja süldibändide kuulamisest.

Mingi aja pärast aga mõistad sa, et: "Persse kah! Ma ei viitsi oma aega ja energiat igasuguste rullnokast matside Push Up-i lembuse ümberkasvatamisele kulutada," valid telefonil lihtsalt 112 (endine 110) ja paned tropid kõrva. Kõigi maailma persevestide ümberkasvatamiseks ei jätku aga nagunii ressursse nii et parem on juba varakult ennast igasugusteks üllatusteks moraalselt ettevalmistada ning õppida asjadel minna laskma. Keegi ei ütle aga, et sa ei või asjadel minna lasta peale seda kui sa oma pohmasele naabrile peale õist "kontserti" kell 7.00 hommikul pool tundi näkku karjunud oled.

Elu Eestis on paradiis

Hoiatus! Järgnev jutt on ülimalt positiivne ja halajatel soovitame enne lugemist moraalselt ette valmistuda.

Hea eluga ära harjumine toimub välgukiirusel, samas aga halvemate kui seniste tingimustega juba nii kergesti ära ei harju. Selline on juba inimloomus, mis parata. Kiiresti kipub ka ununema kui kehvad olid lood kõigest 10-20 aastat tagasi ja seda eriti suure ülemineku teinud riikides nagu meie kallis vabariik. Kuulen juba halajate hümni mõttes: vanasti sai kahe kopika eest endale sapaka ning suvila anti tasuta peale kauba juhul kui enamuse ajast tööl kainena viibisid.

Mis siis kaugel nõuka ajal toimus? Häid asju said ainult tutvuste kaudu isegi kui pappi oli sitaks. Paljusid asju ei saanud üldse nagu näiteks välismaiseid autosid. Isegi vanu Ford Sierra käkke, mida omas iga teine jorss 90ndate esimeses pooles, polnud veel saada. Mäletan kui 20. aastat tagasi üritasin teel Tallinnast Pärnusse sõites üles lugeda vastutulevaid Sierra’sid kui veerand tunni pärast läksid numbrid juba sassi. Hull maania oli - ei tea kas kõik olid nõukaajal Soome TV-st neid mõnes Bondi filmis näinud ja see oli nende elu suurimaks unistuseks saanud. Võib-olla olid selle auto populaarsusel ka praktilised põhjused. Aga tagasitulles nõukaaja juurde meenutan, et hoolimata sellest, et kõikidele sulelistele ja karvastale ja muudele paadialustele garanteeriti töö ning “tagumikku pühiti” üsna tihti sinu eest, ei olnud elu päris lill midagi. Ütleks et praegu peaks keskmine eestimaalane võrreldes selle ajaga ennast paradiisis tundma.

Siis aga algasid metsikud üheksakümnendad, kust vähesed ilma peksasaamata ning jubedat poppmuusikat kuulmata väljusid. Kui just peksa ei saanud, siis ähvardati ikka kindlasti. Kui sul õnnestus ilma tühjaks tegemata ja suuremate intsidentideta poodi jõuda, siis panid kindlasti oma kuupalga uue jope peale hakkama. “Täna sööme tolmurulle, kuna mul oli vaja uus nahktagi hankida” ütlesid sa oma lastele kui koju jõudsid. Järgmisel hommikul avastasid, et autotuled on koos kojameestega pihta pandud aga sellest polnud midagi, kuna bensupaagi oli keegi nagunii päev varem tühjaks imenud.

Siis aga juhtus midagi imelist, võiks õelda isegi maagilist kui saabus uus milleenium. Esiteks ei tulnud maailmalõppu ja arvutid ei jooksnudki kokku. Teiseks hakkasid välja ilmuma uute bemmidega küprokipanijad, kes küsisid sult magamistoa remondi eest 345000.- EEK-i sularahas ja seda hoolimata sellest, et nad unustasid juhtmed küprokseina taha panna ning sa pidid pärast need ise teibiga seina peale kinnitama. Koristajad ja kojamehed arutasid, kas nad peaksid endale ostma teise korteri, kuna homme maksab sama korter juba kaks korda enam.

Majanduskriisi jätame vahele…

Ja olemegi jõudnud tänapäeva, kus sotsiaalkorteris elava pere laps nutab, et ta sai iPad’i asemel mingi näruse Androidi tahvli ja iPhone’i asemel teatud Korea firma uue nutitelefoni ning koristaja mõtleb, kas osta enda mahtuniversaalile lisaks veel oma 18. aastasele pojale kasutamiseks VW põrnikas või Mini (seekord ilma igasuguse liialduseta). Rääkimata sellest, et McDonalds’is ei pea enam burksi peale oma nädalapalka panti panema ja mis veelgi parem, sa ei pea enam üldse seal käima, kuna lõpuks ometi saad endale lubada viia oma pere mõnesse paremasse restorani, kus isegi kotleti vahele ei sülitata.

Vastupidiselt uudisteportaalides levinud hirmutamisele ja kurtmisele on ka märgatavalt paranenud muu emakeelega elanikkonna eesti keele oskus ja eesti keele oskajaid on tänu sellele maailmas nüüd ilmselt rohkem kui kunagi varem! Me ei pidanud selleks isegi pronkssõdurit endisele kohale tagasi panema. Putja aga kaevab endale ise aktiivselt auku ja ma ei usu, et meie riik koos temaga sinna auku kukub nii et ka selle pärast pole vaja eriti muretseda.

Võib-olla ehk kõige ägedam muutus on aga olnud see, et meie elu on tehtud nii lihtsaks ja seda just eriti meie e-värgendusi armastavas riigis, kus sa ei pea oma elukoha registreerimiseks kümnele ametnikule altkäemaksuks konjakit viima. Selle asemel lähed netti ja 5 minuti pärast on asi tehtud. Sama lugu on ka tuludeklaratsiooniga, mille täitmiseks ei vaja sa oma isiklikku maksu/finantsspetsialisti nagu USA-s, kus sellega on üsna kurvad lood kuni selleni, et maksusüsteemi keerulisuse tõttu lähevad pool su deklareeritud tuludest sellele samale palgatud isiklikule maksuspetsialistile teenustasudeks.

Elu Eestis on paradiis!

Sotsiaalse ärevuse ravi totaka seriaali abil

Disclaimer: artikli autoril puudub psühholoogia alane haridus. Oma hädist bakalaureuse kraadi kutsub ta kõrghariduseks. Lisaks sellele on ta enda arust jube tark ning tahab igasse teemasse oma sõna sekka suruda. Oma hädist bakalaureuse kraadi kutsub ta kõrghariduseks. Pealegi pole antud teema temale võõras. Autoril on mitmekümneaastane sotsiaalse ärevuse alane kogemus, seda siis kannatamise näol. PS! Artiklis kirjeldatud meetodit on katsetatud tervelt ühe inimese peal ja tulemused olid üsna muljetavaldavad.

Ma ei hakka siinkohal üle kordama kümneid erinevaid meetodeid ärevuse raviks, kuna kui sa juba seda artiklit lugema sattusid, siis oled ilmselt nendega juba üsna hästi kursis. Käed higistavad iga kohtumise ees, olgu see kas sõprade ja tuttavatega kokku saamine või mis veelgi hullem mingite võõraste kraedega? Kas nägu läheb punaseks juba ainuüksi eesseisvast “kohtupäevast” mõeldes kui sul on vaja kohtuda klientidega, äripartneritega, pangainimestega või muude vähetuntud või uute tegelastega? Keegi lähedane inimene soovitab sul mõelda, et pärast kohtumist on ju jube hea olla ja tunned kindlasti kergendust ning keskendu ikka positiivsele ja sina tahad selle jura peale heatahtlikule aitajale vastu pead lajatada? Kas tuleb tuttav ette?

Mis siis teha? Kas tuhnida ravimikapis ja otsida sealt midagi head või panna väike klõmakas hinge alla enne kohtumist ning loota, et sa koosolekul nii hästi ennast tundma ei hakka, et viimast biiberi laulu esitama ei hakkaks. Mul on sulle hea uudis: kiiret lahendust aastakümneid kestvale probleemile ei ole ning selleks, et vähekenegi ärevust ravida (mitte lihtsalt sümptomeid eemaldada) läheb üsna palju aega, võib-olla isegi aastaid. Oleneb muidugi ka asja tõsidusest. 

Olles aastaid uurinud igasuguseid artikleid ning kasutanud muid variante, leidsin ma super efektiivse vahendi, millega sain ärevusest 5 minutiga lahti. Meetod seisis selles, et peab võtma ennast Raekoja platsil jõulude ajal kuuse juures alasti ja siis tantsima ümber põleva ämbri ning hüüdma: “Ma olen vaba! Ma olen vaba!”. Igaks juhuks hoiatan, et see oli sarkasm. Loodan, et sa seda ellu ei vii kuid ega ma ei tea - võib-olla toimibki. Ära siis unusta lasta seda kellegil filmida ja YouTube’i panna ning link mulle saata.

Küll võin sulle aga ka midagi kasulikku soovitada, mis teoreetiliselt võib toimida. Enamus kirjandust soovitab ärevuse vastu kognitiiv-käitumuslikku teraapiat (mitmed teaduslikud uuringud on leidnud, et see on üks efektiivsematest meetoditest) ning minu tänane soovitus (mis on üks miljonitest variantidest) käib ka umbes sinna samasse auku. 

Kõigepealt õpi selgeks inglise keel (kuna seriaalil puuduvad eestikeelsed subtiitrid) ja siis otsi üles selline seriaal nagu “Curb Your Enthusiasm”. Näiteks võid tellida selle amazon.co.uk’st, sest Eestist seda naljalt ei leia ja kuna ma piraatlust ei toeta, siis soovitan selle kusagilt tellida. Pane seriaal dvd-mängijasse, istu diivanile, võta sisse mugav poos ja lõdvesta oma keha ninge vajuta play’d ning naudi ülimalt piinlikke, kohati räigeid ja samas naljakaid sotsiaalseid situatsioone millesse peategelane Larry David satub.

Alguses võib sul teleriekraanil toimuvast põhjustatud stressist ja ärevusest tekkida tahtmine teleka tagant minema tormata, sellepärast võiksid alustada väikestest doosidest. Jäta meelde, et kõige tähtsam on vaatamise ajal püüda ennast lõdvestada ja naerda (tegemist on ikkagi komöödiaseriaaliga), seda selleks, et sul tekiks Pavlovi koerte refleks (ära muretse, ila sa kella helina peale eritama ei hakka). 

Kui oled piisavalt palju seda meetodit kasutanud ja lähed näiteks "päris maailma” kinno ja sul on juhtumisi sellised püksid jalas, mis jätavad istudes mulje nagu oleks sul telk püsti ja kui su kõrval istuv inimene märkab seda, oled sa nüüd võib-olla suuteline isegi naerma selle üle ilma punastamata ja häbist minema jooksmata. Lõpuks ometi oled suuteline oma alluvale ütlema, et sellise paksu kõhuga on kohatu kanda naba paljastavat toppi. 

Nagu sa ehk arvata võisid olid need “Curb Your Enthusiasm”ist pärit stseenid. Veel väike spoiler: peategelasel on enamasti kama kaks, mida teised temast arvavad ja kõik piinlikud situatsioonid saavad üsnagi naljakal ja kohati haiglasel moel lahendatud. Kui sellel tüübil on sellistes ülimalt kohatutes situatsioonides võimalik ellu jääda, saad sinagi hakkama, kuna vaevalt, et sa elus pooltki nii piinlikke momente koged. Enne oma raskelt välja teenitud eurode välja käimist võid vaadata antud seriaali klippe YouTube’is. 

PS! Nagu ma ütlesin, on tegemist ühe variandiga miljonitest ja soovitan sul eelkõige pöörduda professionaali poole kui asi hull on.

“Curb Your Enthusiasm” Amazonis

(Pappi ma selle eest ei saa)

Miks õppida selgeks vene keel?

Aastaid on Eestimaal leierdatud vajadusest venelastele eesti keel selgeks teha. Täiesti mõistlik ja loogiline soov eks ole. Samal ajal on hoogsalt vähenenud aga vene keele oskajate arv eestlaste seas. Pole hullu, saame ka ilma hakkama. Lambapraadi saab ju nüüd peaaegu igal pool eesti keeles tellida ja ka kassas ning turul vastatakse puhtas eesti keeles. Kuna aga antud postituse pealkirjaks on miks õppida selgeks vene keel, siis peaks nagu midagi veel siia kirjutama, on ju nii.

Aitab naljast! Vaatame nüüd vene keele teadmiste praktilist kasu Eestis elava indiviidi mitte rahva seisukohast ja asi hakkab juba selginema, miks see võiks kellegile hea ja kasulik olla. Alustame meie edetabeliga:

• Vene keelt osates saad nautida mitmekeelsetele inimestele osasaavast populaarsusest tööandjate hulgas. Vastasel juhul aga kujuta ette, et lähed tööintervjuule ja sult küsitakse kas vene keelt oskad. Sina loomulikult ütled, et oskad, kuna paar korda nädalas oli sul koolis vene keele tund, kus said selgeks numbrid ühest kümneni ja et "меня зовут Тамбет". Pealegi on su iga teine sõna eestistatud vene keelne po... See ei oma tähtsust, et sa tegelikult hästi ei tea, mida see tähendab. Mida veel vaja? Siis aga puristab intervjueerija ootamatult suust välja hunniku venekeelseid sõnu ja sul ei jää muud üle kui jõhkra eesti aktsendiga vastata: "tšto?"
• Valdav enamus Eesti edukatest ettevõtjatest räägivad lisaks eesti keelele ka vene keelt. Ilma selleta on suht raske üles ehitada äri riigis, kus ligi kolmandik rahvastikust on venekeelsed. Paljud kliendid ja potentsiaalsed töötajad aga ei pruugi eesti keelt üldse vallata. Mis saab aga siis kui üritad ainult eesti keelega läbi ajada? Unistad rahamägedest ja edust ning lood ettevõtte ja sul on vaja palgata tööle asjalikke ja oskajaid töötajaid. Loomulikult nõuad sa kõigilit puhast eesti keele oskust, sest kuidas sa muidu selgeks teed, et saiad on vaja homme Saksamaale saata. Kuna aga kvaliteetsest tööjõust on peaaegu alati piinlik puudus ja sinu seatud keeleoskuse piirangu tõttu vähendasid potentsiaalsete töötajate arvu märkimisväärselt, siis võib juhtuda, et su saiad saadetakse laksu all oleva ebakompetentse Hando poolt hoopiski Sakala teatrisse. Teine võimalus on oodata veel kümmekond aastat kuni kõik õpivad eesti keele selgeks ja siis äri alustada.
• Kui oskad vene keelt, saad mitmekesistada oma sõpruskonda ja osa saada vene hingest. Saad isegi imenduda puht venekeelsesse seltskonda ja paar kildu oma rahva aeglase taibu ja "kuuma" temperamendi kohta visata, sest parimad naljad on ikka iseenese kohta.
• Sinu potentsiaalsete eluparnerite arv suureneb siin riigis matsult paarikümne protsendi võrra.
• Saad nüüd veelgi rohkema arvu inimeste salajutte pealt kuulata ja teeselda, et sa ei saanud tegelikult midagi aru.
• Saad naerda vene telekanalite propaganda üle, kuna nüüd saad vahetult osa selle absurdsusest. Vene keelt oskamata loed aga tõlgitud hirmutavaid uudiseid ainult eestikeelsetest portaalidest.
• Saad aru mida räägivad vene stand up humoristid, kes on enamasti naljakamad kui kodukootud komödjandid. Spoiler alert! Naljad eestlaste kohta on seal üsna levinud ning nagu ikka kombinatsioonis aktsent ja aeglane taip.
• Ja loomulikult saad nüüd vahetult osa võtta aasta kõige oodatumast huumorishow'st ehk Putini aastakonverentsist.

Nali naljaks aga praktilist kasu on vene keele oskusest küll ja seda eelkõige töö, ettevõtluse ja suhete valdkonnas. Pealegi on meeldiv näha teiste nägudel üllatust kui alustad juttu nende emakeeles ja sult päritakse: "Sul on üks vanematest venelane? Elasid Venemaal? Sa näed ju nii eestlase moodi välja - kuidas sa vene keelt nii hästi oskad? Aru ma ei saa."

Kuidas saada vaeseks

Uskuge või mitte aga selleks, et rikkast vaeseks saada peab üsna palju pingutama. Variante kuidas seda teha on mitmeid. Alustame kõige levinumast ehk "hei kuule, ostame endale ja kõigile oma sõpradele ja sugulaste uued majad, roosad mersud ja hunniku kuldset paska", sest raha kasvab ju puu otsas. Ainuke probleem on selles, et ega ikka ei kasva küll ja isegi kui kasvaks siis peale paljaks riisumist selle puu otsa enam uuesti raha otsa ei kasva.

Teine väga populaarne meetod vaeseks saamiseks on: "ma olen rikas, seega järelikult on mul jumala poolt antud anne eduka äri üles ehitamiseks". Mis siis, et raha on päritud või olen võitnud loterii ja pole raha teenimiseks lillegi liigutanud. Avaks õige ühe restorani - ei - parem neli restorani korraga neljas erinevas linnas, kuna mulle meeldivad maitsvad toidud ja ma olen näinud, kuidas räime-kalamamarja pliine tehakse. Mis võiks valesti minna? Edukaid ettevõtjaid annab tikutulega taga otsida ja enamasti on nad enne edukaks saamist sitaks vigu teinud ja vaeva näinud ning loomulikult peab ka räigelt vedama.

Kolmandaks edukaks vaesustumise meetodiks on raha välja laenamine või niisama jagamine igasuguste uute ja vanade urgastest välja imbunud "sõpradele". "Kuule ega see €1000 sul tükki küljest ära võta." Mitte segamini ajada päris sõpradega, kellel kama kas sul on paar senti või paar milli hinge taga.

Mõnevõrra sarnane teise meetodiga on raha andmine kellegile teisele hallata, mis on suht loterii moodi, kuna nii mõnedki portfellihaldurid (vähemalt Eesti pankades) tunduvad olevat saanud oma ametipositsiooni voodi kaudu, kuna teadmiste ja tulemustega nad ei hiilga. Kahjuks tundub, et meie pankades edutatakse inimesi siis kui neil madalamatel positsioonidel töötamiseks ajusid ei jätku ja tulemuseks on see, et nii mõnigi teller on palju asjalikum ja targem kui uhkes kontoris lebotavad portfellihaldurid ja muud privaat-platinum-haldur-valdur-ei saa sõnagi suust välja-mees metsast vennad. OK. Läksin ehk liiga kriitiliseks ja asi pole ehk nii hull. 

Meenutan, et rikkast vaeseks saamine ei pruugi toimuda üleöö, sest selleks peab ikka vaeva nägema ja mitmeid kordi ühesse ja samasse ämbrisse astuma. See võib toimuda ka üsna märkamatult. Näiteks ei pööra sa tähelepanu hindadele ja seda 10 aastat järjest kuni pangast helistatakse ja õeldakse, et krediitkaardi võlg on üleval. Levinud on mõtlemine, et rahakraanid on igavesti lahti ja nendest tuleb stabiilselt pappi välja, sest ega ju majanduskriisid ei kordu ja ettevõtted kust dividende saadakse on surematud ja kõikvõimsad. Ärgem unustagem ka seda, et inimestele on omane käituda enda huvide vastaselt (sorry majandusteadlased). Reaalsuse külm käelaks on aga valus.

Oletame, et võitsid just €10mln või su esivanemad pärandasid sulle sünnaks milli või investeerisid 20a tagasi säästud Apple'i aktsiasse ja nüüd põletab raha valusalt su taskuid. Mida ikkagi ette võtta, et edukalt sellest piinast vabaneda? Esiteks kutsu kõik keda sa tunned oma uude villasse peole, kus panete Snoop Doggi live kontserdi saatel jaanilõkke asemel põlema sinu Lambourghini. Järgmisel päeval investeeri paar milli oma sõbra lateksaluspükste startup-i. Järelejäänud raha aga vii panka oma portfellihalduri kätte, et ta saaks sinult kooritud teenus- ja tulemustasude eest (mis ei sõltu eriti tegelikust tulemusest) uue jahi osta. Istu mugavalt diivanil ja naudi kuidas su kontojääk koos portfelli väärtusega tasapisi interneripangast maagiliselt haihtub.

Hea (rahuldava) pikaajalise suhte põhialused

Esiteks teeme ühe asja selgeks. Häid suhteid nagu seda enamus inimesi naiivselt arvavad pole olemas ja see rahuldamata jääv ootus saab enamikule suhetele ka saatuslikuks. Lõpeta see ideaali tagaajamine ja elu on palju ilusam ning isegi võiks õelda täiesti talutav. Ütleme, et oled kogu oma lapsepõlve ja nooruse vaadanud igast romantilist kräppi telekast ja nüüd ootad sa kogu oma elu, et leiad partneri, kes saab sinust poolest sõnast aru ja toob igal õhtul lilli või pakub kolmekat. Teises äärmuses on need kibestunud inimesed, kes arvavad, et normaalseid mehi/naisi pole olemas ja et kõik mehed on sead ja naised emised. Tõde on keerulisem nagu ikka, seda muidugi kui mingi tõde üldse eksisteerib. Pigem on asi kinni igaühe individuaalses suhtumises inimestesse, asjadesse, maailmasse jne.

Kuidas sa suhtud endaga toimuvasse? Kas solvud iga sõna peale või saad aru, et igal ühel on oma arvamus, mis sõltub miljonist erinevast asjast (kasvatus, geenid, ilm jms) ning sina ei puutu võib-olla üldse sellesse, mida teine suust hetke tuju ajel välja ajab. Sa ei tea tegelikult täpselt isegi, miks on sul praegu selline tuju nagu on ja miks sa reageerid just nii nagu sa seda teed. Ilmselt on sul mingi teooria, miks sa niimoodi käitud kuid suure tõenäosusega ei tea sa mitte tuhkagi, mis sinuga toimub ja seda enam ei tea sa, mis toimub teistega. Isegi psühholoogid ei suuda tihtipeale tuvastada tõelisi põhjuseid ja see pole ka tegelikult eriti vajalik. Piisab sellest, kui sa tead, mida sa oma suhete ja elu parandamiseks ette saad võtta.

Rahuldava pikaajalise suhte toimimiseks pead sa muutuma palju rahulikumaks ja võtma asju kergelt (mitte nii kergelt, et paremale ja vasakule ringi lased), mitte solvuma iga pisiasja peale ja lõppude lõpuks pigistama silma kinni üsna tihti. Sokid vedelevad maas - kama kaks või paned tema sokid talle padja alla, et õppetundi anda. Tüli käigus kutsutakse sind idioodiks - kama kaks, tüli käigus nagunii ütled asju mida tegelikult ei mõtle. Pani naabrimeest/naist - head aega, kuna kuskilt peab ka piir jooksma. Pole mõtet energiat kulutada asjadele, mis nagunii ei muutu. Parem lõdvestuda ja nautida mõttes ookeani helisid kui võidelda väljamõeldud sõjas, kus nagunii keegi ei võida. Lase idealism potist alla ja naudi sõitu.

Mingit võluretsepti hea pikaajalise suhte loomiseks kahjuks olemas ei ole ning üsna palju sõltub ka juhusest ja kunagi ei tea, mida elu toob. Sellegipoolest on mõned nipid, mida saad oma suhte parandamiseks ette võtta. Psühholoogiast tuntud act as if printsiibi alusel võib aga proovida käituda või isegi näidelda just nagu oleksite vastarmunud ning see peaks teoreetiliselt esile kutsuma vanad unustatud tunded. See aga tundub odava ja lühiajalist efekti omav trikina ning ilmselt palju efektiivsem on muuta oma suhtumist partnerisse ja suhtesse ning eemaldada need paljukirutud ootused ja lootused. Mida kõrgemad need on seda valusam on kukkumine.