Nautisid paar nädalat puhkust soojadel saartel ja nüüd olles tagasi külmas ja lumerohkes Eestis, jõuad taksoga oma maja ette ning auto aknast välja vaadates märkad, et sinu värava ette on kerkinud kahtlane lumekuhi, mis ei saanud kuidagi looduslikult tekkinud olla. Maksad taksojuhile ära ja tunned kuidas adrenaliini tase veres tõuseb ja veresoon meelekohal paisub, kuna aimad, kuidas see lumekuhi tekkida sai. Hüppad autost välja ja su kahtlused saavad kinnituse - naaber oli läinud kergema vastupanu teed ja lükanud oma värava eest lume sinu värava ette. Tantsid punase näoga ümber lumekuhja ja fantaseerid suurejoonelisest kättemaksust. Viskan lume tagasi tema värava ette, on üks kõige enam trükimusta kannatavatest ideedest. Vürtsikamad variandid jätan mainimata kuid ütlen vaid, et üks neist on seotud paperkoti ja koeraga (kusjuures ükski koer kannatada ei saa vaid pigem tunneb kergendust).
Õnneks aga pole naabrimehest haisugi ning kätevehkimine ja kuketants jäävad ära nagu ka potentsiaalne haiglavisiit. Lähed tuppa, pakid asjad lahti ja märkamatult oled jõudnud punkti, kus enam ei soovigi eriti lumelabidat mitte-eesmärgipäraselt kasutada, mis on iseenesest hea, kuna ka visiit arestimajja jääb täna ära. Ehk ta arvas, et kolisin igaveseks ära ja seepärast viskas lume minu värava ette? Võib-olla oli ta jälle purjus ja tal oli orienteerumisega probleeme - selle asemel, et lumi teisele poole tûhjale platsile rookida, ajas ta suunad sassi, õigustad sa teda. Peaks äkki talle ilusti seletama, miks on halb moodustada minu värava ette lumemägi lastele kelgutamiseks. Samas meenuvad aga minevikust need teised "toredadad" naabrid, kes poole tunni pärast peale sinu ilusat ja pehmet juttu oma koeral imetlusväärse kunstiteose lasid teha otse sinu elutoa akna alla.
Heasüdamlikus toonis esitatud palved mõjuvad üldjuhul ainult nendele inimestele, kellega tavaliselt üldse probleeme ei tekigi, kuna nad mõtlevad ka teiste peale. Seega kui juba mõni ebameeldiv üllatus on toimunud, siis põhjustajaks on ilmselt ka vastava maailmavaatega inimene, kelle emakeeleks on kas harimata-matsi-keelemurre, rullnoka-murre, mul-poogen-dialekt või oi-vabandust-ma-enam-ei-tee-kuni-järgmise-korrani-murre. Veel üsna hiljuti arvasin, et räägime kõik ühte keelt kuid elu on õpetanud, et igal ühel on oma dialekt ja selleks, et midagi teise inimese ajuolluseni viia, pead sa selgeks õppima vastava keele.
Matsi-murre on üks paremaid variante millega kokku puutud, kuna selline inimene lihtsalt ei teagi kui ta midagi valesti teeb ning kui sa talle tema enda keeles ütled: "Kuule Valdur, kurat sa tead! Vaata sa tegid natukene halvasti, et viskasid lume minu värava ette, kuna mu Mini Cooper jääb lihtsalt põhja peale kinni kui ma üritan sellest üle kimada. Pealegi on hoovõtuks vähe ruumi." Eksisteerib tõenäousus, et matsi-murde kõneleja saab sellest isegi aru ja enam ei tee.
Rullnoka- ja mul-poogen-murretega on lood kurvemad, kuna siin on vaja juba rakendada teatud käitumiskoolitust, mis võib üsna palju aega võtta ning käest ära minna. Siia hulka kuuluvad "nagu sina külale - nii küla sinule" meetod ehk siis antud juhul viskad lumehunniku tema värava ette tagasi koos väikese lisaga ning kui juhuslikult on tema värava ette pargitud auto siis ei jää muud üle kui moodustada lumekuhi auto peale. Üsna hästi kuluvad marjaks ära ka koerte kasvatuse alased teadmised ning eriti karja hierarhia paikapanemise õpetus (ilma naljata), sest kaugele me ikka oma karvastest sugulastest arenenud oleme. Siin võivad tekkida probleemid kui ka naaber pretendeerib rajooni alfa-isase positsioonile ning järgneb "võitlus" koha eest karjas.
Mul-poogen-dialekti kohta polegi muud õelda kui et mõttetusest õhkavale tüübile pole mõtet ka eriti midagi seletada, kuna vastuseks on imelik vaikne nohistades sonimine: "No ma ei tea seda, et küll ka jah. Ei no ma ei tea aga jah. Hea küll. Ma ei tea," ja siis poole jutu pealt aurub ta mõõda seinaääri minema.
Järele on jäänud oi-vabandust-ma-enam-ei-tee-kuni-järgmise-korrani-keelemurre (lühidalt oi-vabandust-murre). See on üks tõsisematest diagnoosidest, kuna inimene vastab sulle justkui ilusti ja isegi väga kahetseb oma tegude eest kuni ärkad öösel kell 3 Push Up-i "Ämblikmehe" (metsikute 90ndate ûks populaarsemaid ja nagu tol ajal kombeks jubedamaid muusikapalu) peale üles ning olles ühte ja sama laulu 9 korda järjest kuulnud, paned tropid kõrva ja näed unes antud bändi solisti kehavõlusid. Ükskõik palju sa ka oma kaebusi talle ei kordaks, vastab ta sulle patustanud kutsika näoga: "Oi vabandust! Tõesti see oli viimane kord. Ma enam nii ei tee, sest nüüd ma tean, et sulle ei meeldi koristada mu koera junne oma maja esiselt. Anna andeks!" Oma pikaajalise ja värvikireva naabri-kogemusega (8 erinevat elukohta nii korterite kui ka majade näol) pean tõdema, et oi-vabandust inimeste puhul on ainuke variant kaevata ja kirjutada avaldusi igale poole vastavatele institutsioonidele, kuni ametnikel viskab su kaebustega tegelemine nii üle, et nad tulevad ja annavad su naabrile ise kolki. Probleem on aga selles, et lumehunniku pärast juba politseid ei kutsu ning CSI rühm koerajunne analüüsima ka ei tule, kuigi proovida ju võib. Küll aga on lootust saamaks politsei abil lahti õistest laulukoori harjutustest ja süldibändide kuulamisest.
Mingi aja pärast aga mõistad sa, et: "Persse kah! Ma ei viitsi oma aega ja energiat igasuguste rullnokast matside Push Up-i lembuse ümberkasvatamisele kulutada," valid telefonil lihtsalt 112 (endine 110) ja paned tropid kõrva. Kõigi maailma persevestide ümberkasvatamiseks ei jätku aga nagunii ressursse nii et parem on juba varakult ennast igasugusteks üllatusteks moraalselt ettevalmistada ning õppida asjadel minna laskma. Keegi ei ütle aga, et sa ei või asjadel minna lasta peale seda kui sa oma pohmasele naabrile peale õist "kontserti" kell 7.00 hommikul pool tundi näkku karjunud oled.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar