Elu Eestis on paradiis

Hoiatus! Järgnev jutt on ülimalt positiivne ja halajatel soovitame enne lugemist moraalselt ette valmistuda.

Hea eluga ära harjumine toimub välgukiirusel, samas aga halvemate kui seniste tingimustega juba nii kergesti ära ei harju. Selline on juba inimloomus, mis parata. Kiiresti kipub ka ununema kui kehvad olid lood kõigest 10-20 aastat tagasi ja seda eriti suure ülemineku teinud riikides nagu meie kallis vabariik. Kuulen juba halajate hümni mõttes: vanasti sai kahe kopika eest endale sapaka ning suvila anti tasuta peale kauba juhul kui enamuse ajast tööl kainena viibisid.

Mis siis kaugel nõuka ajal toimus? Häid asju said ainult tutvuste kaudu isegi kui pappi oli sitaks. Paljusid asju ei saanud üldse nagu näiteks välismaiseid autosid. Isegi vanu Ford Sierra käkke, mida omas iga teine jorss 90ndate esimeses pooles, polnud veel saada. Mäletan kui 20. aastat tagasi üritasin teel Tallinnast Pärnusse sõites üles lugeda vastutulevaid Sierra’sid kui veerand tunni pärast läksid numbrid juba sassi. Hull maania oli - ei tea kas kõik olid nõukaajal Soome TV-st neid mõnes Bondi filmis näinud ja see oli nende elu suurimaks unistuseks saanud. Võib-olla olid selle auto populaarsusel ka praktilised põhjused. Aga tagasitulles nõukaaja juurde meenutan, et hoolimata sellest, et kõikidele sulelistele ja karvastale ja muudele paadialustele garanteeriti töö ning “tagumikku pühiti” üsna tihti sinu eest, ei olnud elu päris lill midagi. Ütleks et praegu peaks keskmine eestimaalane võrreldes selle ajaga ennast paradiisis tundma.

Siis aga algasid metsikud üheksakümnendad, kust vähesed ilma peksasaamata ning jubedat poppmuusikat kuulmata väljusid. Kui just peksa ei saanud, siis ähvardati ikka kindlasti. Kui sul õnnestus ilma tühjaks tegemata ja suuremate intsidentideta poodi jõuda, siis panid kindlasti oma kuupalga uue jope peale hakkama. “Täna sööme tolmurulle, kuna mul oli vaja uus nahktagi hankida” ütlesid sa oma lastele kui koju jõudsid. Järgmisel hommikul avastasid, et autotuled on koos kojameestega pihta pandud aga sellest polnud midagi, kuna bensupaagi oli keegi nagunii päev varem tühjaks imenud.

Siis aga juhtus midagi imelist, võiks õelda isegi maagilist kui saabus uus milleenium. Esiteks ei tulnud maailmalõppu ja arvutid ei jooksnudki kokku. Teiseks hakkasid välja ilmuma uute bemmidega küprokipanijad, kes küsisid sult magamistoa remondi eest 345000.- EEK-i sularahas ja seda hoolimata sellest, et nad unustasid juhtmed küprokseina taha panna ning sa pidid pärast need ise teibiga seina peale kinnitama. Koristajad ja kojamehed arutasid, kas nad peaksid endale ostma teise korteri, kuna homme maksab sama korter juba kaks korda enam.

Majanduskriisi jätame vahele…

Ja olemegi jõudnud tänapäeva, kus sotsiaalkorteris elava pere laps nutab, et ta sai iPad’i asemel mingi näruse Androidi tahvli ja iPhone’i asemel teatud Korea firma uue nutitelefoni ning koristaja mõtleb, kas osta enda mahtuniversaalile lisaks veel oma 18. aastasele pojale kasutamiseks VW põrnikas või Mini (seekord ilma igasuguse liialduseta). Rääkimata sellest, et McDonalds’is ei pea enam burksi peale oma nädalapalka panti panema ja mis veelgi parem, sa ei pea enam üldse seal käima, kuna lõpuks ometi saad endale lubada viia oma pere mõnesse paremasse restorani, kus isegi kotleti vahele ei sülitata.

Vastupidiselt uudisteportaalides levinud hirmutamisele ja kurtmisele on ka märgatavalt paranenud muu emakeelega elanikkonna eesti keele oskus ja eesti keele oskajaid on tänu sellele maailmas nüüd ilmselt rohkem kui kunagi varem! Me ei pidanud selleks isegi pronkssõdurit endisele kohale tagasi panema. Putja aga kaevab endale ise aktiivselt auku ja ma ei usu, et meie riik koos temaga sinna auku kukub nii et ka selle pärast pole vaja eriti muretseda.

Võib-olla ehk kõige ägedam muutus on aga olnud see, et meie elu on tehtud nii lihtsaks ja seda just eriti meie e-värgendusi armastavas riigis, kus sa ei pea oma elukoha registreerimiseks kümnele ametnikule altkäemaksuks konjakit viima. Selle asemel lähed netti ja 5 minuti pärast on asi tehtud. Sama lugu on ka tuludeklaratsiooniga, mille täitmiseks ei vaja sa oma isiklikku maksu/finantsspetsialisti nagu USA-s, kus sellega on üsna kurvad lood kuni selleni, et maksusüsteemi keerulisuse tõttu lähevad pool su deklareeritud tuludest sellele samale palgatud isiklikule maksuspetsialistile teenustasudeks.

Elu Eestis on paradiis!