Mis sa räägid! Laiskus ei ole kunagi hea, ütlevad su heateahtlikud vanemad peale seda kui sa üritasid seletada, miks on kasulik kui sa kunagi oma voodit üles ei tee. Nad ei uskunud sind kui sa neile seletasid, et sinu bioloogia õps ütles, et korrastamata voodis ei suuda tolmulestad nii edukalt tegutseda ja oma elu elada. Nad ei uskunud ka seda, et pole mõtet koristada, kuna liigne puhtus soodustab allergia teket.
Kuidas saab laiskus olla hea, kui tuhanded laiskvorstid ei suuda oma surmapatu pärast kooligi lõpetada ja peavad kogu oma elu pirukaid laiali vedama (mitte, et see halb variant oleks, kuna nälga juba ei jää)? Kuidas saab kohustuste edasi lükkamine olla midagi head, kui ööl enne oma lõputöö tähtaega teed selliseid pingutusi, et Usain Bolt kadestab? Meeletu pingutamine viib edasi, kas pole nii? Kes ei tööta, see ei söö!
Mõnikord "sööb" laiskvorst ikka küll ja tihti isegi paremini kui hullumeelselt rabaja. Tähtis on aga täpsustada, millisest laiskvorstidest me praegu räägime. Ikka kavalatest ja ajuga laiskloomadest käib jutt, mitte auklike ning ketšupiplekke täis dressipükstega paksukestest, kelle päeva naelaks on õhtune telekadoos ja kelle elu suurimaks saavutuseks diivanisse kahe suure lohu jäädvustamine igaveseks ajaks. Kavalad ja targad laiskvorstid on eriline loomaliik, kellele me võlgneme hiigelsuure tänu paljude elu mugavamaks muutvate asjade leiutamise eest. Võib vaid fantaseerida kui paljude elu kergendavate asjakeste välja mõtlemine sai alguse sõnadest: "Ah kurat ma enam ei viitsi! Kas kuidagi kergemini ei saaks?"
"Ma ei viitsi enam seda paganama põtra endal seljas kanda. Näe kui kergelt veerevad edasi ümmarguse kujuga asjad! Äkki saan seda fakti kuidagi elu kergendamiseks ära kasutada?" sai alguse ratta leiutamine. Loomult oleme nagunii laisad elukad nii et milleks sellele potentsiaalselt vägagi palju kasu toovale instinktile näkku sülitada. Laiskuse enesele ja ehk ka teistele kasuks pööramiseks on vajalik aga natuke pingutada - paradoks kas pole. Mõnel isendil tuleb see mõnevõrra loomulikumalt välja. Minu teooria järgi on paremas seisundis pere nooremad võsukesed, kellel on võimalik vanemate õdede-vendade pealt õppida, mida teha ja mida mitte teha ja kuidas viilida igal võimalikul hetkel. Ehk siis teisisõnu on neil olemas katsejänesed, kelle pealt on näha, kuidas peaks ja kuidas ei tohiks käituda. Siis ei pea ise hargi otsa astuma ning liigselt vaeva nägema.
Teistel inimestel on ilma eeskujuta natuke raskem tark lebotamine selgeks õppida. Kavalad laiskvorstid on head jälgijad ning ka koolis on neil palju lihtsam, kuna selle asemel, et tuupida nagu segane, õpivad nad kiiresti selgeks iga õpetaja "pehmed" kohad ehk siis selgitavad välja, mida iga õpetaja konkreetselt kõige enam hindab ja väärtustab. Kas on selleks kontrolltööd või tahvli ette kutsumised? Kas neile meeldib initsiatiiv näiteks käe tõstmise näol? Kui nõrgad kohad on tuvastatud, võib oma energiat kulutada ainult siis kui vaja. Näiteks mõni õps väärtustab eriti tahvli ees vastamist, siis valmistudki põhiliselt ainult selleks ette. Pealegi sa ju tead, et peale seda kui oled hästi tahvli ees vastanud, siis tõenäosus, et sind paari järgmise nädala jooksul või isegi kuu jooksul uuesti tahvli ette kutsutakse on nullilähedane. Järgmistes antud aine tundides võid lõdvestuda ja sõita sellel ajal mõttes Jamaikale.
Head uudised laiskuritele ei lõppe veel! Uuringud on näidanud, et mitmete asjade venitamine ja viimasel minutil ära tegemine annab isegi paremaid tulemusi, kuna alateadvusel ja mõistusel on olnud rohkem aega teema "marineerimiseks" ja ettevalmistamiseks ning lõpuspurt tuleb tänu sellele eriti efektiivne ja hea (Frank Partnoy, "Wait: The Art and Science of Delay"). Üliõpilased rõõmustage! Tuleb välja, et viimase öö spurdid polegi niisama.
Lisaks sellele võib kaval laiskus olla ka elu päästev ja tervist säästev. Kujuta ette meie metsikut minevikku, kus maadeavastajad ja igasugu muud pioneerid (esmaavastajad, mitte kommunismiaja laagrilapsed) riskisid oma eluga, et maakaarte laiendada. Aegade jooksul on olnud ka igasugu muid esmaavastajaid, kes oma elud ja tervise teaduse ja teadmiste nimel panti panid. Mida aga tegid samal ajal kavalad laiskvorstid? "Ah las see hulljulge tüüp läheb esimesena ja vaatab, kas see suur teravate hammastega elukas on sõbralik ja ehk annab ta kodustada. Ma niikaua lebotan siin lõkke ääres ja "valvan" naisi," ütles üks kaval laiskur teisele näsides lihakäntsakat. Mis sa arvad, kes neist elas niikaua, et oma geenid edasi anda ja kes leidis oma saatuse lõvi hammaste vahel. Ma ei väida aga, et ühiskond ei vaja esmaavastajaid - loomulikult vajab kuid alati ei ole asi riski väärt.
Kas vabanesid mingil määral süümepiinadest, et ei andnud täna tööl viimast? Järgmisel korral jälgi tööl, mida juhtkond kõige enam väärtustab ja kuidas kõige tõenäolisemalt palgatõusu välja teenid ning pühenda oma energia ainult sellele, mis ka tegelikult sulle kasu toob. Pole hullu, kui esimene kord ei õnnestu. Kaval laisklemine on peen kunst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar